Paanikahäire on ravitav 04.06.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tahaksin tänada oma psühhiaatrit ja julgustada ka teisi arsti poole pöörduma. Kõik algas liiga ootamatult mulle, kuna minu ema haigestus paranoiasse(nüüd tean). Olin kohutavas hirmus, kuna ei teadnud, millega tegu. Ta kartis kõiki inimesi, kartis, et teda tapetakse, igal ööl puuritavat küll all, küll kõrval korteris ja lastakse gaasi, et teda mürgitada. Ise ta keeldus arsti poole pöördumast. Samal ajal kaotasin töökoha. Olin hullumas. Ei suutnud enam süüa ega liikuda. Isegi mõne lusikatäie söömine väsitas. Pidin puhkama. Nutsin pidevalt. Vererõhk tõusis "lakke" ja pulss oli 140. Süda kloppis nagu tahaks rinnust välja karata. Ei suutnud enam öösiti magada. Tekkisid üle keha värinad, tõmblused. Mõnel korral abikaasat töölt koju oodates võisin tajuda "hulluksminemise" tunnet, nagu kohe läheks vaja kutsuda hullumaja auto, et ennast veel kuidagi kiiresti päästa. Siis läks asi päris hulluks. Tundsin juba kõikidele sümptomitele lisaks ka surma silme ees. Nagu kohe-kohe hakkaks surema. Nüüd tean, sellesse ei sure- see on paanikahoog. Hulluksminemise tunne ja suremise tunne oled erinevatel aegadel. Siis laskis perearst mind kiiremas korras haiglasse paigutada. Sain abi. Seroxati 2,5 tbl. hommikul, Bromazepami 6 mg*3, Metoprololi 1/4*3, Imovanet 1 tbl. õhtul. Haiglast tulles hakati aeg-ajalt kõiki rohte vähendama. See võttis aega 1 aasta. Nüüdseks olen terve ja ei karda, et paanikahood võiksid peale tulla. Tean ka seda, et võin oma psühhiaatrile igal ajal helistada, kui tekivad ükakõik missugused probleemid. Tänan veelkord.