unetus 21.11.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen küll veel nii noor inimene (19), et kurta nagu elukese üle on natuke häbi ja eks perekonna suhtumine ole ka, et kõik probleemid, mis mul on, on mu enda väljamõeldud.
Alustades algusest, pean ütlema, et öösiti on mul alati magamisega olnud probleeme, sest elavat fantaasiat omava inimesena suutsin ma juba lapsepõlves endale igasse nurka niiöelda tondi ette kujutada, rohkem väljendus see küll paanikahoogudena, mis võtsid võime liigutada või isegi hingata. Ma ei julgenud üksinda magada ja olin tihti hommikuni üleval oodates päevavalgust. Seejuures olen ma alati olnud rahulik laps ning elanud rohkem sisse kui väljapoole, ise arvan et see ongi minu suurim probleem. Aastatega on paanikahood muutunud peaaegu olematuks ning avalduvad natuke leebemalt, ning tavaliselt on suvi just olnud see aeg kui ma magada ei saa, võib-olla on asi valgemates öödes, milles ma kahtlen, sest valgus on mind alati rahustanud.
See aasta on olnud aga eriti stressirohke ja nüüdseks olen ma harjunud sellega, et raske on rõõmu tunda millegigi üle, kui juhuslikult peaks olema hea päev siis saadab mind teadmine, et sellele üürikesele puhkusele probleemidest järgneb viimaseid topelthulk. Ma ei julge enam naerda, sest pärast naermist jääb tühi tunne ja kurbust on topelt. Lihtsam on elada rutiinis.
Öösel ei ole mul und, kuigi ära on proovitud absoluutselt kõik "tarkade inimeste" nõuanded ja soovitused, ma lihtsalt laman voodis ja und ei ole ega tule. Vahel olen ma järjest üleval mitu päeva, nii et hakkan meenutama zombit, aga magama ikkagi ei jää, päeval olen küll kohutavalt unine ja uimane, aga sunnin siis end õhtuni üleval olema, et siis uni tuleks ja saaksin ennast mingisse rütmi, aga õhtuks on uni kadunud.
Söögiisu hakkab ka vaikselt kaduma ning ideed iseendaga hakkama saada sisestades endale positiivseid mõtteid, tundub kuidagi lootusetu.
Iseenesest ei ole ma niiöelda outsider, sest mul on olemas häid sõpru, ja suhe, mis on kestnud 2.5 aastat, samuti käin ma kõrgkoolis, kahjuks mitte küll algselt soovitud erialal, kuid tänu vanemate osavale manipuleerimisele ja ähvardamisele, ei olnud muud valikut. Küllap üks põhjuseid ongi ka lihtne koolistress ja abituse ning läbikukkumise tunne, sest kuna mind see eriala ei huvita ei osale ma ka töös ja vastavas seltskonnas vajaliku entusiasmiga.
Olen kaalutlenud antidepressante, kuid samas ei taha eriti keemiaga mängida, kas neil oleks ikkagi mõtet ja kas minu puhul oleks neist ka abi?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lp. Tudengineiu,
vt "Terviseleht" 14.aug. 2002.a. minu harjutust ja selle a) ja b) osa tuleb tegevuskavva võtta. Teen seda harjutust ise igal õhtul.
On väga mitmeid ja häid antidepressante, millel ka tugev und korrigeeriv komponenet. Seda ma väga väikestes annustes annaksin.
Mõõdukad kehalised harjutused, trenn on v. hea. Mure-probleem tuleb endast välja rääkida e Pihtida.
Ootan vastuvõtule (Dispanser 697 44 44), aitan.
Heade soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?