kallist inimesest ei saa üle 22.02.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 18 aastane neiu, kellel mingi aeg tagasi lõppes esimene suhe. Me olime nii 2 aastat koos, isegi elasime koos mingi aeg. Probleemid tulid aga praktiliselt peale esimest aastat, sest kuna minul ei olnud mingit kogemust suhete alal, siis ma ei osanud alati täpselt nii käituda nagu vaja..näiteks eeldasin pidevalt, et kui tema tuba koristan, siis ta tuleb appi jne..aga alati ei tulnud ja sellest tekkisid tülid. aga me leppisime ära ja kõik oli mingi ajani jälle korras, sest armastus meie vahel oli tõsiselt suur...siis hakkasin mina aga neid tülisid rohkem hinge võtma..ma üldse võtan kõike südamesse ja soovin, et kellelgi ei oleks paha ega midagi ja miskipärast ma hakkasin arvama, et äkki ta ei armasta mind ikka piisavalt. ma jätsin teda suht tihti maha, kuid järgmine päev läxin nuttes tagasi ja palusin andestust ja lepitust..ma lihtsalt ei suutnud ilma temata elada, kuigi ta tegi mulle ka haiget. me olime mõlemad noored ja ei osanud oma probleemidega täiskasvanulikult toime tulla ning kuna minule näis probleemide lahedamine täiesti lootusetuna, sest kumbki ei tahtnud alla anda, aga kumbki ei tahtnud ka tülis olla ja armastus oli suur, siis hakkasin lõikuma ennast. iga kord, kui meil oli probleem, haarasin mina nuttes käärid ja läxin minema, et kuidagi valust üle saada. ka temal oli valus ja ta kirjutas mulle isegi tohutult ilusad luuletused,kui ma ta üks kord jälle maha jätsin..mulle läksid need kõik hinge. umbes pool aastat tagasi jätsin ta jällegi maha. ma lootsin, et suudan olla piisavalt tugev, et elus edasi minna, sest ma ei osanud nagu yldse midagi meie probleemidega peale hakata..aga see ei tähendanud veel seda, et oleksin lakanud teda armastamast..oh ei..ma nutsin pidevalt teda taga, käisin pidudel, jõin..tegin mida iganes, et teda unustada, kuid südames oli lausa füüsiliselt valus. ma suutsin temast kuu eemal olla ning selle ajaga leidsin oma probleemidele vastused..ma nägin, mida olin valesti teinud ning õppisin oma vigadest. mulle jõudis nagu kohale, et olin liiga range temaga, kuid mul endal ei ole kunagi terviklikku perekonda olnud ja mul polnud lihtsalt neid kogemusi kusagilt võtta:( aga tema ütles, et rohkemat kui sõbrad ta enam minust ei soovi, et ta ei taha, et teda jälle uxe taha saadan ja et ta on minust üle saanud. mulle tegi tohutult haiget see, et üritasin näidata talle, et olen muutunud..ja tõesti..poole aasta jooksul,mil ma olen yritanud temaga hästi läbi saada meil ei ole ühtegi tüli olnud..ja ma olen käinud tema juures, magand tema kaisus..ta on mind igati hoidnud ja ma arvasin, et äkki ta usaldab mind nüüd ja annab mulle uue võimaluse, kuid ei.. ja nüüd tuli ka välja, et ta on internetis tutvunud ühe neiuga, keda ta kunagi näind ei ole..aint pildilt ja nüüd on ta armund..nagu ma ta jutust aru sain..ja asi pidavat olema vastastikune..kuid samas ta on korrutanud mulle pidevalt, et tal ei ole kedagi ja ma olin üks kallemaid, kellest ta kunagi loobuma on pidanud, kuid ta lihtsalt arvab, et sellest ei tule midagi.. ta rääkis mulle, et ta soovib tööd leida ja see on kõige olulisem ning ta ei soovigi suhet..ja kui ma ütlesin talle, et miks ta siis selle neiuga nii sebib, siis ütles, et miski ei ole kindel ja et ta ei tea, kas tahabki teda, et ta pole näinudki teda, aga samas on aru saada, et ta ikka hoolib sellest neiust.. minul on aga selline mure, et ma ei suuda leppida sellega, et ma tean,mis ma meie suhte ajal valesti tegin ja ma tean, et suudan olla parem..ma õppisin oma vigadest ja ma armastan teda kogu südamest ja nii kurb on vaadata, et ma ei suuda võita enam tema usaldust..ta kardab haiget saada..ma tean seda ja võibolla ta ka tüdines ja tahab sarvi maha joosta, kuid mina ei saa hingeliselt enam hakkama.. ma nutan pidevalt, kuid üritan tugev olla ja leppida sellega, et ta ei tunne mu vastu enam seda armastust,mida kunagi. ta ise ütles, kuid samas ma ei taha uskuda, et 2 aastat veedetud aeg kustutas selle armastuse täielikult..võibolla tal on see naine lihtsalt pea segi ajand, aga mina leian, et tuleks nagu teha kõik, et suhe töötaks..me kukkusime mõlemad, aga võiks ju koos üles tõusta ja edasi minna..sest häid aegu oli palju ja me sobisime väga hästi. nyyd on mul aga pidev depressioon, söögiisu puudub täielikult, ma lõigun ennast..ja kõike lihtsalt selle pärast, et ei suuda iseendale andestada, et rikkusin tänu oma kogenematusele meie suhte ära.. ma tunnen, et vajan abi ja üksi ma ei saa hakkama. loomulikult on mul sõbrad, kes on vaadanud asja kõrvalt ja kes ei saa üldse aru,miks ma seda noormeest tahan, aga no see ei aita üldse..ma võin ju mõelda kõikidele halbadele asjadele, mis ta mulle teinud on, kuid see ei muuda midagi..ma armastan teda..palun aidake mind..see on juba pool aastat mu hinge piinand ja ma ei jaksa enam..ausõna..mul on füüsiliselt valus

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Noorus on ilus aeg, õpiaeg, lähisuhte õpiaeg ka. Lõikumisega "väljapressimine" ei sobi mitte kuidagi ja see vaid tõukab eemale, ei lähenda, ei ühenda. "Lõikumiskihu" vähendamisel saab aidata psühhiaater - rahustab, annab rahustavat rohtu.
Lähisuhte kogemused tulevadki suheldes ja reegel on - olla selline nagu oled ja sellisena oma lähikaaslasele head soovida, head teha (ennast alandada, oma väärtushinnagutega vastuollu minna ei tohi, "väljapressimisnippe" kasutada ei tohi). Lähisuhe on vastastikune ja sõltub ka tesisest inimesest - kui hoolib, siis asi edeneb, kui ei hooli piisavalt, siis peabki "asi pooleks minema". Sinu nooruses sport, töö, õppimine olgu esikohal-aukohal, siis tulevad ka lähisuhted oma õigele kohale. Õige on see, et Tema hoolib suuresti ka Sinust, ainult Sinust!
Noorus on ilus aeg, õpiaeg.
Psühhiaater aitab Sul õppida, hingevalu kergendada.
Oled tubli,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?