Sassis pereelu, ometigi armastan oma meest 24.04.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere lgp. Dr. Jüri O.-M. Ennet!
Minu lugu on suht-koht keeruline kuid püüan selle arusaadavalt esitada. Asi nimelt minu abikaasas ja lapse isas. Kooselu on kestunud 5 a., tunneme teineteist 7 a., laps 1 a.
Omavahelised "naginad" algasid mõned kuud pärast lapse sündi ja enamasti olid need põhjustatud mehe töökohas olevatest pidevatest olengutest - oli väga palju meist eemal, nädalavahetused, õhtuti---tookordne (aastatagune) naiselik vaist vasardas mul peas, et TAL ON TEINE!!! Ja küsisin temalt, vastuseks sain et ei ole, jumala eest mitte, vannun poja nimel...ei ole! Sedasi kestis meie sassis elu veel mõned ajad, kokku seega pea 5 kuud, mil ühel õhtul ütles, et tal on teine...ja seesama keda ma kahtlustanud olin. Uskumatu aga sedasi läks ja tolsamal päeval ta pakkis oma asjad ja minema ta meie juurest läks. Tema uus elukaaslane oli temast 11 aastat vanem - pidevates suhetes olnud naine.(võibolla on see vajalik teada).
Küll aga on ta 5+ ISA, kes oma lapsest eemalduda ei suuda, ei suutnud ka siis - käis lapse juures väga tihti. Tol ajal elasin veel lapsega linnas. Kolisin aga mõne kuu möödudes sest näis et meie lugu on möödanik.
Aeg tiksus edasi, isa käis üle nädala last vaatamas, täitis oma kohuseid ka materiaalse poole pealt. Mainin siinjuures, et olime endiselt abielus ja pidas meid hästi ülal - oli ise pigem kitsikuses. Nõnda möödus 6 kuud alates päevast mil meid maha jättis. Oli minul tunne, et hakkan temast üle saama, teemaks oli meil abielu lahutamine, minul uus kodu kohe kohe valmis ja näis et ma LIIGUN TULEVIKKU. Aga elul olid teised plaanid sest ühel järjekordsel külastusajal võttis teemaks selle, et ta igatseb meeletult meid taga, et tema toonane valik oli vale ja et soovib uuesti alata ja pere juurde naasta. Ma olin tummaks löödud, kuid nagu pealkirigi kajastab - ma armastan teda! Ja ei piinanud teda ega ennast ning andsin andeks ja kolisime kokku...nädala pärast.
elu oli kena, pühendusime lapsele, olime õnnelikud, hoidsime teineteist, tegime tulevikuplaane kuid siis, kuu aja möödudes, ta hakkas rääkima et ta ei ole tema ise, et temas puudub enesekindlus ja võibolla kolisime liiga ruttu kokku, et vajab eemalolekut ning mõtlemisaega. Ei arva aga seda et me lahku läheme, lihtsalt tahab olla üksinda mõne aja. Käis psühholoogi juures ja sealgi soovitati minna omaette elama, mõtteid mõtlema. Mainin sedagi et ise elame maal, tööl käib linnas...ja sinna ka elama sätib.
Nüüd siis minus põhjatu hirm ja segadus sest ma ei saa aru, millest see kõik? Oli ju kena-tore, vähemalt näis nii minevat. Milleks siis need tühjad sõnad, et enam iial meid ei jäta, vaid et mõistab oma eluõppetundi ja ei korda seda. Ma ei tea kuidas peaksin ise olema? Mulle ütles et ta ei eita tundeid minu vastu, et need on olemas...aga tahab minna ja olla..."eelmisest kooselust" tõi kaasa ka alkoholilembuse, mida tal varem ei olnud. Seega kardangi, et hakkab elama omaette ja jooma, ringi tuiama...ja võimalik, et maandub sinna mis pidi olema "elu suurim viga". Kuidas saab sedasi meelt muuta? mis selle mehega toimub? väidab et tahab tagasi saada enesekindluse, mida tal ei ole ja seetõttu ei saa ka olla pereelu kindel.
Mismoodi peaksin oma meest aitama? Ise tunnen samuti et vajan abi...ma tunnen et mind on taaskord petetud ja on mahajäetuse tunna ja jälle pean ma kilde korjama ja püsti saama, samas tahan ka oma abielu päästa - eelkõige oma meest!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Esmatähtis on Laps ja sellega seotud kavatsused, kasvatused, hoolitsused. See on vundament ja hooratas, mis Teid tsentripetaaljõuna koos hoiab (hoida aitab). Igasugune alkoholiga veidigi liialdamine on suhteid kahjustav. Kahjustav on ka "käsulaudade" otsaette "naelutamine". Te ei ole ju teineteise omand ja seetõttu käsumajandus, omandimajandus ei tööta.
Kui ta juba tuli või siis tulekuks valmis oli/on, siis ei tule teda "filosofeerimiseks" jällegi kodust ära ajada - see ei tule kasuks.
On ainus materiaalne kokkuhoidev jõud - Laps, kõik muud jõud on psühholoogilised. Mitte käsud-keelud, vaid ühisosa leidmise ning suurendamise kaudu leiate jällegi teineteist.
Kasvatage ühiselt Last, sealt see õige rada kulgema hakkabki.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?