sotsiaalfoobia 08.03.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

olen 25 aastane naissoost olevus.ma olen praktiliselt eluaeg sotsiaalfoobiaga kimpus olnud.et mul see häda küljes on,sain ametlikult teada umbes 4 aastat tagasi.
lahti/leevendust saada pole mul sellest õnnestunud:tööd otsida ei julge,sellest tulenevalt pole ka raha ,et ravimite/või mingi teraapia eest maksta.

üritan ikka kuidagi oma eluga toime tulla,aga viimasel ajal olen jälle segi keeranud:olen elu eest hakanud tänaval inimesi kartma,kogu aeg on tunne,et mu üle irvitatakse:eile virutasin ühele alaealisele tsikile jalaga ...arvan et seekord polnud tegu mingi luuluga:ta käitus oma sõbrannaga nii kummaliselt(vahtisid mind pidevalt ja irvitasid täiega,kui nende juurde jõudsin, üritasid nad mul edasi minekut takistada.....ja enne kui midagi tunda või mõelda jõudsin,andsin juba jalaga p...sse ja ropendasin nagu vana voorimees-täpselt löömise hetkel käis selline kuum vahkviha hoog seest läbi.hetk hiljem hakkas jube paha,häbi oli ja ei saanud aru kuidas ma nii käituda võisin,lisaks hakkasin paaniliselt kättemaksu kartma-ei läinud koju ka,lidusin linna peal ringi et tagaajajaid maha raputada...ma kogu aeg arvasin,et kaklemine on minu puhul juba minevikku jäänud.hirmutab just see,et mingid pubekad suutsid mu nii kergesti (peaaegu mitte millegagi )endast välja viia ja et ma just niiviisi reageerisin.

ja üldse on mul viimasel ajal vastutulevatest/taga käivatest inimeste hirmust paha hakkanud.jah-vahel olen suutnud ka kõigesse külmalt suhtuda,aga ma ei oska kirjeldada:mõnikord ,nagu hooti käivad igasugu imelikud hirmuhood peal.

nüüd pärast seda kallaletungi enda "kimbutajatele" ei julge enam üldse väljas liikuda,pluss veel kartus iseenda ees:millega ma võin veel hakkama saada.
äkki tapan ühel päeval mingis hulluse hoos kellegi ära...oleks mul nonde plikadega kokkupuutumise hetkel mingi relv käes olnud-ehk oleksin seda kasutanud:pea ei töödanud,tunded ületasid igasuguse mõistuse ja jalg liikus kiiremini kui oleksin ise oodanud-mul polegi vist mitte kunagi sellist ootamatut ja mõne sekundilist raevuhoogu olnud.
ma olen pubeka eas ka kakelnud,aga siis oli enne ikka selline "proovin muid mooduseid " periood ka-seekordne tutakas käis mul aga kuidagi nagu "enese teadmata",ei suutnud üldse end kontrollida.

kas ma hakkan sotsiaalsest eraldusest,ebareaalsuses elamisest jms.-st tõesti lolliks minema?sihukesed vastikud mõtted on pidevalt peas,et kui keegi mulisema tuleb võin talle rahumeeli kallale minna,nagu seadus minu kohta ei käiks(vägivalla mõtteid on mul jube palju peas-kunagi üks psühholoog ütles,et mul on vist väga palju tagasihoitud viha peidus).kas asi võib tõesti ainult selles olla,et ma pole õppinud elu jooksul ebameeldivaid olukordi sõnadega lahendama pluss kehvad enese väljaelamis võimalused.
ma ei ole ju oma olemuselt mingi kurjategija...või olen?

vabandust pika ja segase jutu pärast,aga mul pole kellegagi rääkida.
kellele ma räägin,et tänaval juba inimesi ründan?!ma kardan!krt,niigi on igapäeva elu viimaste kuude jooksul jamasid täis läinud,nüüd hakkan juba isiklikult ka s... keerama.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elusihid paika!
Millist tööd tahate ja millist on esialgu võimalik saada. Alul "varblane" pihku ja siis juba suuremad (huvidest-eeldustest tulenevad) tööalased "suutäied." Kui see valdkond selge, siis töö- ja puhkerežiim korda.
Kolmandaks, käige ikkagi psühhiaatri vastuvõtul - saate selgitusi, soovitusi. Ja odavahinnalisi ning häid rohte (kui neid vaja peaks minema) on ka olemas.
vt. varem toodud eneseregulatsiooni "nippe" ja tehke neid harjutusi.
Tegutsege,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?