Mure sõbranna pärast. 21.03.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Ma ei tea, mida teha! Mul on 26a sõbranna. Ta on väga muutunud. Pidevalt on närviline. Tundub et iga asi ajab teda endast välja. Kõik, mis ei ole täpselt nii nagu tema tahaks! Ta andis alles hiljuti mulle mõista et tal on buliimia. Ning et ta oksendab juba aastaid toitu välja kui õigimishoog peal on. Ma ei ole sellise asjaga kunagi kokku puutunud ning seepärast tulingi netti otsima informatsiooni selle kohta. Ta räägib et tal on paha olla...iga päev võitlemine endaga. Ütleb et mina ega keegi teine ei saa nagunii temast aru kuna me keegi ei tea, mida tema tunneb ja läbi elab. Ma tõepoolest ei tea! Polnud ma temaga ammu suhelnud ning ta ei ole ka sõbranna lapsepõlvest. Sellega lohutan end, et miks ma varem midagi ISE tähele ei pannud. Et ta salaja oksendamas käib! Või liiga palju sööb. Ma tõesti ei ole seda näinud! Miski pole sellele ka viidanud, et tal mingi selline haigus olla võib. Ainuke asi mida panin tähele on see, et ta läheb väga kergelt endast välja.
Ei tunne teda enam ära!
Kuidas ma saaksin teda aidata. Ütlesin et lähme koos arsti juurde. Aga tema ütles et tema ei taha minna kuna see ei aita...ta on seal juba korra olnud. Ka tean, et ta on võtnud antidepressante. Ma ei tea kuidas suhtuda temasse, et ta arsti juurde minna ei taha ning mida teha kui ta selline närviline on. Ta peab ju minema end ravima! See ei saa olla nii et midagi teha pole. Tema sõnade järgi on ta nagu mingi lootusetu juhtum. Näen et tal on väga halb olla! See pidev enda maha tegemine ja enesekindluse puudumine. Alati loeb see mida TEISED mõtlevad või arvavad. Jääb mulje et ta polegi kunagi elus teinud midagi sellist, mida ta ise on soovinud teha. Ning kui siis ongi, on see olnud justnagu mingi järjekordne prohmakas teiste silmis...ja ilmselt ka ta enda silmis tundub see peagi prohmakana kuna teised niimoodi arvavad.
Ma ei ta kui kaua see kestnud tal on. Kõrvast tuleb tal vahel verd. Ehmusin ära,miks verd kõrvast tuleb?! Ta ei vastanud. Muigas vaid. Ma ei saa peale käia et räägi räägi. Ta ei räägiks nagunii. Läheks vaid endast välja või hakkaks sama jutt nagu ikka "nagunii aru ei saa", "mis vahet sel on", "miks see sind huvitab" jne... See ajab mu enda lõpuks hulluks! Ma ei saa aru kuidas ta saab olla enda tervise suhtes nii ükskõikne. Ta ju ise teab kui halb tal olla on ja et ta ajab ka lähedasi segadusse oma ootamatute meeleolupursetega, aga ikka ei võta ta midagi ette.
Ma ei saa teda ju kättpidi arsti juurde tirida. Sundides ei saa midagi! Temaga ei katsetakski midagi sellist. Saaks suure sõimu osaliseks. Selline tunne et peab käima kikivarvul ja hoolikalt sõnu valima, mida öelda.
Ka on tal pea katki kraabitud. Korbad igal pool. Kael marraskis. Läbi unegi kraabib end.
Millest see kõik tuleb?! Kas tõesti teeb seda kõike buliimia?
Mida teha. Kerge on soovitada minna psühhiaatri juurde. Mina ju tean et peaks sinna minema. Aga kuidas ma ta nii kaugele saan viia, et ta läheks? Et ta ei tunneks mingit häbi vms?
Tahaks tagasi saada toredat sõbrannat, kes ta varem oli. Ehk oli see teeseldud lõbusus...? Ma ei tea:(. Ma ei osanud seda ju kahtlustadagi, et kas tal ehk mingisugune raske mure hingel. Kui ta ju ise ka millestki ei rääkinud! Alles nüüd sain teada...
Oleksin väga tänulik kui aitaksite mul aidata:(...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Söömishäired ja sellega seotud soovitused.
2) Närvipinged-stress-depressioon ning sellega seotud soovitused.
3) Psühhoregulatsiooni võtted ja nende kasutamine.
4) Korralik töö- ja puhkerežiim, kehaline aktiivsus.
5) Ja ikkagi ka psühhiaater (esialgu võite Talle saatjaks-julgustajaks kaasas olla).
Tohter on nagu treener - asjad laabuvad sihipärasemalt ja kiiremini. Tark kasutab treeneri abi, Õpetaja juhiseid. Tark kuulab ära ja siis otsustab ise ja viib muudatused ellu.
Ja Jobukene ei kuula ja ka ei tee midagi teistmoodi.
Et asi paremaks läheb, siis on ju vaja midagi muuta. MUUTA!
Parimate tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?