Trauma lapsepõlvest 13.11.01 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere lp. dr. Ennet!



Olen eluaeg kannatanud komplekside all. Nüüdseks olen 27 ja ikka lööb teatud kompleks välja. Nimelt minu ema mitte kunagi ei avaldanud tundeid ega kallistanud mind, pigem kiideti minu õde, kes tragim ja natu kenam oli. Ma lausa häbenesin ennast. Kõik algas minu mäletamist järgi juba kooliminekuajast, isegi varem. Peale selle ei saanud ma kunagi emalt tunnustust minu tegude eest (ema kasvatas meid nimelt üksi, hiljem kui olin 13 tuli meie ellu minu kasuisa kes on siiani). Vastupidi: ma kannatasin pidevalt tema ütluste all kui koba, rumal, saamatu, aeglane ja räpakas ma olen. Mida rohkem seda kõike kuulsin seda hullemaks olukord muutus. Kasvades olin häbelik ja kartlik, ei julgenud isegi inimestega eriti suhelda. Eriti puberteediajal. See pole kõik veel. Abiellusin 17selt, et kodust pääseda. Mees hakkas peagi mulle (või oli see tunne lapsepõlvest pärit?) ette heitma minu välimust peale sünnitust ja lapseootel. Ma lausa häbenesin ennast, kuigi praegu järgi mõeldes olin täitsa kena! Hiljem selgus, et tema põhimõte on mind teistest meestest eemale hoida ja ta oli tohutult armukade. Kui mehest lahutasin, sai minust kui uus inimene! Mind kutsuti modelliks tööle, kolisin Tallinnasse ja tutvusin paljudega kes mind lausa iluduseks pidasid! Leidsin toreda elukaaslase kes tõstab kõvasti mu enesehinnangut.

Probleem on selles, et kui mõni lisakilo juurde tuleb või kui mees kasvõi komplimendi mõne naise kohta kasvõi TV-s teeb, lööb minus tohutu alaväärsuskompleks ning armukadedus välja ja ma põen seda. Sama lugu on kui mul tööl ei õnnestu miski, siis tundub taas, et ei saa mitte millegagi hakkama. Kas on tõsi, et lapsepõlve traumad jälitavad terve elu? Ma ei suuda enam kannatada. Kuidas neist hoiduda? Vahel tundub, et see paranoiatsemine ähvardab meie kooselu lõhkuda!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lapsepõlve rõõme-muresid kanname endaga pidevalt kaasas. Need ei tohi meid nõrgestada, vaevata - jõudu ning elutarkust peavad nad meile lisama. Lapsepõlves juhindume isa-ema, võõras-vanemate mõõdupuu e. väärtusskaalade järgi ja need ei pruugi alati objektiivsed olla. Järgneval eluetapil on meil põhiskaalaks lapsed ja peresuhted-lähisuhted. Sellele järgnevalt saab järjest suurema osakaalu MINA, s.o. isiklik südame hääl. Tähtis on isiklik arvamus, isiklik seisukoht, enesekindel hoiak. Enesekindluse vundamendiks Teile on Mina-skaala, järgneks lähisuhe (laps, elukaaslane), tervise tugevdamine, töörõõm. Abi sellel teel saate ka psühhiaatrilt ja veidi rahustuseks-kindlustundeks ka arstirohust. Eneseusku ! Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?