paanikahäire, foobia, ärevus? 08.09.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
Sooviksin Teie nõuannet selle kohta, et millise spetsialisti poole pöörduda, kas psühholoogi või psühhiaatri või hoopis kellegi kolmanda?
Olen 20. aastane neiu, 2. kursuse tudeng. Olen juba väiksest peale tundnud igasuguseid hirmusid- kooli ees, hirmu oma ema alt vedada jne jne, aga lapseeas suutsin sellega kuidagi toime tulla. Mu isa lahkus meie juurest kui olin 4-ne, süüdistan automaatselt eelkõige teda kõiges halvas, mis on minuga pärast seda juhtunud.
Mida aeg edasi, seda halvavamaks muutus hirm- umbes 15-18 aastaselt oli 1. september alati õudusunenägu ja tavaliselt esimesel koolipäeval ärgates oli mul 39 C palavik, mis garanteeris nädalase puhkuse.
Keskkooli lõpus jäin rasedaks ja otsustasin abordi kasuks. Seda otsust kaalusin ma hoolega veendumaks, et mina ise ja mitte keegi teine minu eest seda tähtsat otsust ei teeks. Mäletan, et tol perioodil tundsin ma end võrdlemisi tugevalt. Pärast paarikuist leinaperioodi tundus kõik korras olevat.
Mõne aja pärast hakkas mind menstruatsiooniperioodil tabama aga ääretu tuimus- selline, et nädal aega lihtsalt ei tõusnud voodist, aeg-ajalt nutsin. Põhjendasin endale seda hormonaalse tasakaalu muutusega. Paar nädalat pärast pealinna kolimist ja ülikooli astumist kadusid ka need kurvameelsuse perioodid ja jälle oli mõnda aega kõik korras. Samuti pole mingit koolihirmu.
Siis aga hakkasid tulema täiesti õudsed paanikahood. Neid on olnud 4 ja iga kord aina hullem. Üks oli talvel, üks märtsis ja nüüd kaks hiljuti.
Esimesed kaks olid suhteliselt ootamatud, kuna nn vallandajateks olid minu poiss-sõbraga seotud sündmused nagu planeeritud kohtingu luhtumine ja tema keeldumine minu sõbranna sünnipäevale tulemast. Asjad, mis varem poleks mind isegi kurvastanud, ajasid neil kordadel mind täiesti ohjeldamatult nutma ja mul läks üle poole tunni kindlasti, et maha rahuneda.
Kolmas kord oli tagantjärgi mõeldes isegi koomiline. Täiesti reeglitekohase teeületuse eest sain ülekohtuselt ühelt väga ebaviisakalt politseinikult sõimata ja pärast värisesin ja nutsin jälle tükk aega. Ise mõtlesin, et ju ma olen lihtsalt õrna hingega vms.
Peale neid kahte on ka olnud mõned ilmse põhjuseta väikesed paariminutilised paanikahood nt hommikul ärgates, mis hakkasid mind juba natuke hirmutama.
Hiljuti otsustasin, et mu isa peab finantseerima mu õpinguid kuna ma sellega ise praegu täies mahus hakkama ei saa ilma, et õpitulemused halveneksid. Hakkasin talle juba peaaegu helistama kui lõin korraks kõhklema ja otsustasin ema käest julgustust saada ja helistasin hoopis talle. Lõpptulemus oli see, et ma läksin nii endast välja, et kaotasin täielikult enesevalitsuse- värisesin, nutsin, ei suutnud mõelda, nahk läks punaselaiguliseks, kartsin lämbumist ja hulluks minemist. Ja see oli ka viimane piisk.
Otsustasin abi otsida, kuid ei oska kohe kusagilt alustada, samuti kardan, et kui ma peaksin kellelegi nendest asjadest silmast-silma rääkima, siis läheb asi veel hullemaks ja äkki on mul veel midagi hullemat viga jne jne jne. Ja kui tõsine see asi üldse on? Äkki ma dramatiseerin üle?
Palun Teie soovitust, millise spetsialisti poole pöörduda ja kust ma leian need õiged usaldusväärsed arstid, mitte need, kes lihtsalt moe pärast end psühholoogiks nimetavad. Kuidas selliseid asju üldse ravitakse ja kui kaua see aega võiks võtta ja kas ravi võib võjutada ka minu igapäevaelu?
Suur aitäh, et sain võimaluse Teie käest nõu küsida.
Vastust ootama jäädes,

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ärevushäire (selle vorm - paanikahoog) on see, mis Teid külastab.
(vt. otsinguga eelnevatest vastustest ja saate hulgi soovitusi).
Arstirohtu annab psühhiaater, harjutusi saate teha ise. Ainult rohust ei aita, harjutused (viis rühma) on tähtsamad, kõige tähtsam - uus hoiak. (vt. ikka varasemaid soovitusi).
Ärevushäire on kõrvaldatav.
Papsi käest küsida kindlasti toetust - arsti soovitus.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?