Mured ammuse õnnetuse tõttu 09.09.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kunagi üks mu sugulane, noor inimene, tappis enda ära. Teda peeti juba kooliajal omalaadseks tüübiks, aga hiljem hakati avalikumalt naerma. Vahel ta käis mulle kurtmas ja pidasin teda tüütuks, kuid siis ise nägin, kuidas üks vanamees läks otse ta kannul ja ahvis ta kõnnakut järgi ja muidu irvitas. Mina soovitasin tal teiste arvamused p..e saata: et inimene, kes nii teeb pole normaalne ja enamus inimesi ei tunne õnneks teiste vastu niipaljugi huvi, et veel narrima hakata.
Mind on jäänudki ebamääraselt kripeldama, et kas olin liiga vähe-empaatiline. Kuid täiskasvanud inimest aidata on raske.
Ja veel, see kui inimene on lapse-või noorukieas teistsugune, ei tähenda vist veel, et ta suurena peaks veel teiste pilkeobjekt olema. Mõni nõrgem lähebki sellest vist peast segi, ons neid puudelisi veel juurde vaja toota ristiks kaela. Selle inimese emale saigi vist julmalt öeldud, et parem see, et ta enda ära tappis. Praegu oleks juba keskealine ja ikka veel rahva ilkumisobjekt. Nüüd on vähemalt vaeseke ise rahu leidnud .

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Mina soovitasin tal teiste arvamused p..e saata: et inimene, kes nii teeb pole normaalne ja enamus inimesi ei tunne õnneks teiste vastu niipaljugi huvi, et veel narrima hakata.
- Jah, nii see ilmaelu paraku on.
Ilmaelu on OLEVIKUS ning minevikutarkused ning tulevikulootused-ootused peavad olevikku aitama. Inimene elab olevikus ja ka õnnelik olema olevikus, mitte homme, ülehomme või siis teispoolsuses, Linnutee serval.
Mis on Teie viis üllast eesmärki? nende suunas siis olevikus astugegi.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?