Aspergeri sündroomist veel 15.12.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Esitasin Teile mõned nädalad tagasi küsimuse Aspergeri sündroomi kohta. Tänan vastuse eest! Aga kirjutaksin veel.

Ametlikult mul seda diagnoosi välja pandud pole, olen küll korduvalt saanud ravi depressiooni vastu nii perearstilt kui ka Paldiski maantee "hullumajast". Kuid olen läbi uurinud hulga sellekohast kirjandust ning selle põhjal oletan, et just see haigus mul on. Kuna mul endal meditsiiniline haridus puudub, pole ma küll pädev endale diagnoosi panema, aga oletada ju võib...

Sündisin sünnitraumaga, PCI. Väikelapseeas hakkasin rääkima hilja, ka kehaline areng oli aeglasem kui tervetel lastel. Kui kõne tuli, olin siiski sõnaaher ja omaette hoidev, kahtlustati vaimset alaarengut, ent mingite testide alusel saadeti mind siiski tavakooli nn. logopeedilisse klassi. Kogu kooliajal õpiraskusi polnud, olin nelja-viieline. Käitumisprobleeme koolis ja väljapool kodu polnud, kuigi olin väga häbelik ja vähekontaktne. Kodus siiski aeg-ajalt tujutsesin. Kooliajal oli mul sõpru vähe, hoidusin omaette, harva käisin klassikaaslastega kusagil väljas, klassiõhtutel, diskodel jne. osalesin samuti harva. Olin selline tüüpiline "nohik". Koolikiusamist kogesin samuti. Mingeid eriliselt omamoodi hobisid samas polnud, kulutasin oma vaba aega valdavalt lugemisele, eelistades populaarteaduslikku kirjandust, füüsika- ja keemiaraamatuid jm. sarnast pigem mitte eriti eakohast kirjandust (ilukirjandust harva, peamiselt kooli kohustuslik kirjandus). Füüsiline kohmakus oli tuntav juba kooli ajal, olin pikki perioode kehalisest kasvatusest vabastatud. Olen pikka aega tundnud alaväärsuskompleksi oma "imelikkuse", kidura kehaehituse ja varem ka vinnilise näo päerast.

Sõprussuhete loomine oli ja on mulle keeruline väljakutse. Olen liighäbelik, suhtlemisel tekib sageli mingi imelik "kramp", mida ei oskagi sõnadega kirjeldada. Vaatan ilusat tüdrukut ja ei tea, kuidas talle läheneda, mida ja kuidas rääkida. Isegi kui kui mingitel asjaoludel vestlus toimub, löön kuidagi verest välja, kohmetun, kaotan pea, aju rakkab rehkendama - mis edasi saab? Kuidas ma teda sellele ja sellele tutvustan? Kuhu ta ta siis ja siis viin? jne. Samas kui kontakt pole veel õieti alanudki! Võimalikele partneritele olen jätnud ebakindla,"kuiviku", võib-olla isegi tundekülma inimese mulje (ehkki ma seda pole). Nii ongi mu senised pigem vähesed suhted jäänud lühiajalisteks, kooseluni pole veel jõudnudki... Kuigi väga tahaks! Armumisi on olnud küll, kooli- ja ülikooli ajal, kui aga üks kontakt katkeb põen seda sisimas kaua, isegi aastaid, ehkki välja ei näita. Olen juba üle 30 aasta vana, aeg muudkui läheb... Liigne sotsiaalhäbelikkus on mul takistanud ka ametialast edu saavutamast, olen lasknud käest mitmeid võimalusi oma elukvaliteeti parandada. Oma senised töökohad olen saanud ülikooli või tuttavate kaudu, kuid praegu on masu mind taas töötuks jätnud. Kujutan ette, kui raske väljakutse võib olla tööintervjuu...

Range rutiini nõudja ma pole, ent tunnen end kindlamini ja komfortsemalt, kui olukord on etteaimatav. Järsud üllatused, isegi positiivsed, panevad kohmetuma.

Oma emotsioone on mul raske väljendada, hoian neid üsna kiivalt endale. Ka teise inimese väga emotsionaalne käitumine tekitab minus nõutust.

Minu sotsiaalne funktsioneerimine oli kõige parem vast ülikooliaastail. Elu lihtsalt tõmbas kaasa ning kui oled elu ja sündmuste keskel, küll siis üht-teist sellest ka meeldima hakkab! Kahjuks sai ülikooliaeg kiiresti otsa.

Erilisi kitsaid spetsiifilisi huvisid ei oska ka praegu rohkem nimetada, ehkki viimasel ajal, töötuna, olen justkui aheldatud arvuti külge. Minu obsessiivne külg väljendub vast obsessiivsetes , enamasti negatiivsetes mõtetes, mis mind vahel täielikult haaravad. Suudan endale aru anda, et mõtte sisu võib olla jabur ja jama, kuid ääretult raske on selliseid mõtteid peast välja visata.

Kõik eelpool kirjeldatu, nagu ma juba algul mainisin, on viinud korduvate depressioonideni ja ärevushäireteni. Antidepressantidest (Citalec, Coaxil, Mirtazapin) olen abi saanud küll, kui nt. sotsiaalärevusest tingitud endassetõmbumist leevandavad nad vaid osaliselt, teatud piirini ja mitte edasi. Suhtlemisbarjäär jääb, nagu mingi nähtamatu kuppel oleks vahel... Praegu olen taas sukeldumas depressiooni, mul on ka tugevad unehäired (uinumisraskused ja korduvad ärkamised öösel, vahel on raske taas uuesti uinuda).

Mis ravi võiks mul aidata üle saada nii depressioonist, unehäiretest kui ka endassesulgumisest? Kas Eestis on Aspergeri Sündroomiga inimestele ka psühhoteraapia võimalusi ja kui palju see maksta võiks? Katsun ka teie raamatut uurida, ehk on sellest abi...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Meie praegune kooli- ja kasvatussüsteem ei soosi suhtlemisjulguse ja -oskuse arendamist. Ei arendata isiksust, ei toetata tema individuaalsust. Olen seda ka omal nahal tundnud. Suhtlemise alal olin nohik kuni ülikooli 3. kursuseni, edasine areng tuli siis, kui arstid pidid karskusloengutega (Gorbatšovi ajal) rahvamassidesse minema. Esimesed loengud olid hirmasad õudukad ja läbikukkumised. Aga harjutamine, kohusetunne ja sisu (mitte vormi) järgimine viisid sihile. Praegu on loengud ja õppejõu amet kõrgkoolis lausa suur rõõm.
Ravim: Mirtazapin väikeses annuses, harjutused (eriti mängulisus!).
vt. minu rmt. "Väljavalitu" Tervisemaja peatükke ja siis muid soovitusi. Kokutajad on õppinud (harjutanud) end oraatoriks, nohikud on omandanud näitlejameisterlikkuse (suhtlemise). Suudavad näitlejad, suudad ka sina!
Inimene on võimeline end ületama. Ka Fr. Nietzsche "...Zarathustra" on vägev õpivahend ja motiveerija.
Tegudele!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?