Probleemid vanematega 14.02.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Ma ei oska enam kuskilt alustada, ega kuhugi pöörduda. Nii palju, kui ma mäletan, olen ma alati olnud oma kodus nagu võõrkeha, mind pole siia mitte kunagi tahetud ega oodatud. Mitte kunagi pole mu saavutuste üle keegi kodune rõõmustanud, samas kui võõrad inimesed (õpetajad, klassikaaslased) on siirast rõõmu avaldanud. Olen pea iga päev end lihtsalt magama nutnud, ma ei näe elul mõtet 10-aastasest saadik. Ma küll kordan endale pidevalt, et küll see varsti läbi saab ja ma pääsen kohe kohe, kui 18 saan, aga kuhu? Mul pole mitte kuhugi minna, sest kõik rahad, mis ma teeninud olen või mida sugulased ja sõbrad kinkinud on, on minult võetud. Mulle korrutatakse pidevalt, et ma olen alati saanud kõike, mida olen tahtnud, kuigi ma käin misjonipoest saadud riietega, sest mul pole mitte kunagi taskuraha olnud. See pole muidugi üldse oluline, sest ma oleksin nõus nende kaltsudega edasi käimagi, aga see, et nad tõesti ka ise vist usuvad, et mulle on absoluutselt kõike antud ja mul on kõik olemas... Väiksemana karistati mind füüsiliselt iga asja eest, kui mingi puru maha kukkus või mida iganes, alati leidus põhjus. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks ma oma keha nii kohutavalt vihkan, alati kui ma seda vaatan, tuleb kõik uuesti meelde. Muidugi enne kehalise kasvatuse tundi sain vähem, seepärast võib-olla keegi ei märganudki. Ma olen alati üritanud oma vanemaid mitte üldse kellelegi näidata ja neist mitte rääkida, väiksemana mõtlesin alati, et äkki nad on mind hoopis lapsendanud ja mu päris ema ning isa päästavad mu, aga see ongi illusiooniks jäänud. Kui füüsilise karistuse ma kannatasin veel kuidagi ära, siis see vaimne terror, mis kestab siiamaani, on mu täielikult ära kurnanud. Mul on pidevad suitsiidimõtted, ma kardan inimestega tuttavaks saada, kuid samas ma kardan ka seda, et tulevikus oleksin võib-olla nõus abielluma igaühega, kes mulle vähegi mingit tuge pakuks. Juba praegu tundub nii, et kui ma vaid ära saaks ja kui keegigi natukene hooliks. Ma olen arvatavasti liiga arg ja kardan ka füüsilist valu, muidu ma enam ilmselt siia ei kirjutakski. Ma ei oska enam kuhugi pöörduda ka, sest mul on häbi sellest inimestele rääkida, seda ei tea isegi vanavanemad. Ma olen käinud psühholoogi juures, kuid ma ei suuda silmast-silma sellest rääkida, kuhugi lastekaitsesse oleks ka liiga hilja juba pöörduda ja ma ei taha, et keegi seda teaks, aga samas ma tunnen, et vajan abi. Olgu see minevik, nagu oli, aga kui see mu tulevikku mõjutama hakkab, siis ma ei saa sellel edasi lasta kesta. Ma ei tahaks neid inimesi enam kunagi näha, võib-olla on vale nii mõelda, aga ma tunnen, et mu probleemid algavadki just sealt. Ma pole mitte kunagi kuulnud ega näinud, et vanemad enda lapsi vereimejateks, värdjateks, sitasteks tõbrasteks jne sõimaksid, see teeb kohutavalt haiget, aga ma ei taha neile enam oma pisaraid näidata, mulle tundub, et see annab just hoogu juurde ja neile meeldibki näha mind õnnetuna. Ma tahaks teada, miks nad nii teevad, aga samas olen mõelnud, et mis ei tapa, teeb äkki tugevamaks, võib-olla on tulevikus mul paks nahk ja ma ei karda enam kedagi. Ma tõsiselt imestan, et ma veel nii õigel rajal olen püsinud, ma ei joo, tarbi narkootikume ega suitseta ning üritan tegeleda muusikaga, see on ainukene mis mind veel elus hoiabki (ja lootus, et kunagi see lõppeb). Mis on kõige imelikum: nad sõimavad kõiki teisi ümberringi ja arvustavad iga nende sammu, nad on kohutavalt rassistlikud ja silmakirjalikud, aga endas mingit viga ei näe.
Ma tunnen vahel juba, et ma olen vist kõik pisarad ära nutnud, tunnen end vahel ka täiesti tuimana juba. Samas lähen tavaliselt juba vihaseks ja olen üritanud ka vastu öelda, et miks te nii teete, aga see on mõttetu, saan lihtsalt asjatult peksa ja veel hullema sõimu osaliseks. See kõik on mulle vist juba mingi psüühilise probleemi tekitanud, üks päev ma näljutan end, teine päev söön kohutavalt. Tavaliselt olen ma väga närvis ja õnnetu, vihkan end. Ma olen proovinud kääriotsaga kätte lõigata, teinekord löön pead vastu seina või surun küüned endale sisse, ma tean, et see on haiglane, aga füüsiline valu tundub leevedavat vaimset. Ma ei oska juttu kuidagi kokku võtta, aga loodan, et oskate mingit nõu anda. Ma elan muidu väiksemas linnas ka, nii et siin pole neid psühhiaatreid ja psühholooge eriti võtta ka ning nagu ma juba ütlesin, siis ma ei suuda inimesele otsa vaadata ja tuimalt seda lugu rääkida, mul on kohutvalt piinlik ja halb tunne selle kõige pärast.

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Oma isa ja ema me valida ei saa - selline on Looduse seadus. Tänu isale ja emale oled sa olemas, oleme me kõik olemas. Millisesse sotsiaalsesse keskkonda-perekonda me sünnime, ka see ei sõltu meist. Mõni on sünni poolest Prints ja mõni Kerjus - sotsiaalses mõttes. Kokkuvõttes - stardijoon ei ole meil kõigil ühine aga edasine sõltub juba väga palju meist endist: mis ei kahjusta, see teeb tugevamaks, tegevuse sihipärus ja elu suureesmärkide poole pürgimine.
"Vihkan end... ja keegi minust ei hooli!"
NB! Kuidas me ise end hindame, nõnda hakatakse ka meist hoolima, lugu pidama, arvestama. Alandlikke alandatakse, enesekindlaid austatakse, nendega arvestatakse. Inimene saab seda, mida ta teistele pakub. Isa ja ema on sul närvilised, kergesti vihastuvad, agressiivsed - ilmselt on nemadki kusagil elule jalgu jäänud ja valavad nüüd oma sisepingeid-osalist saamatust sinu peale välja. Seda teades saad oma suhtumist ja siis ka käitumist nende suhtes muuta. Ootad vihkamist ja vaenu - saad vihkamist ja vaenu. Ootad ja pakud neile sõbralikkust-abivalmidust - hakkadki seda varsti saama. Võta seda sotsiaalset elu kodus ja väljaspool NAGU näitemaängu, näitemänguliselt - siis on palju-palju kergem. Erika Salumäe oli lastekodus ja "allavoolu minnes" oleks sattunud elu pahupoolele, aga ta tunnetas oma annet ja kutsumust spordis ja seal end ka realiseeris - nüüd on kahekordne olümpiavõitja. Järelikult - õige eesmärk viib läbi halli kivi, karastab, tugevdab ja pakub elurõõmu.
Mis on sinu elu-eesmärk, milles oled andekas? Selle selgitamisest alusta ja siis kõnni kindlalt oma rada.
Oled elus juba tugevasti karastatust saanud ja seetõttu JÕUAD KAUGELE!
Mured pihi Päevikusse, Päevik aitab ka elurada korrigeerida.
Võta raamatukogust minu raamat "Väljavalitu" ja seda lugedes leiad ka enda andekusemäed ja õnnemägedele viiva raja.
Kõik suurkujud on oma mägedele jõudnud läbi raskuste, paljud ka läbi vaeva ja valu. Jõudsid õnnemägedele nemad, jõuad ka sina.
Proovi ka vanavanematega suheid avada.
Igast murest saab üle!
Parimat sulle soovides,
tohtrionu Jüri

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Vaimne tervis/borderline personality disorder

Tere, ma olen 15 ja mulle tundub, et kõik mu vaimsel poolel ei ole korras. Juba noorest peale mäletan kuidas olen alati end teistega võrrelnud (välimuse poolest). Lasteajas võimlemas mulle ei meeldinud ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Terves kehas terve vaim, tervemas kehas tervem psüühika. Seega - kehaline harjutamine,aktiivsus on teretulnud. Alustada jalutuskäikudest.
Puhkus taastab jõu. Seega- une arvelt ei võta, õige unerežiim. ...

Loe edasi

ebareaalsustunne

mul on küsimus et mis aitaks ebareaalsustunde vastu?

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Võimalusi palju.
Kui üleväsimus ja uneprobleemid, siis selle foonil võib seda tekkida.
Kui minigi suurem mure ja see ei ole leidnud veel lahendust, siis võib tekkida.
Kuidas kooliprobleemid ...

Loe edasi

Depressioon? On võimalik, et olen bipolaarne?

Mõni aeg tagasi öeldi mulle, hakkasin ma mõtlema, et äkki olen bipolaarne. Viimased kuus kuud võin ma sada protsenti väita, et olen olnud depressioonis ja hullupöörases stressis. Ma ei julge kuhugi pöörduda. ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Sul on kolmes vallas probleemid:
1) depressioon-"kaunikene", 2) stress ja sellega seonduvad "rõõmukesed" ja 3) eelnevast tulenevad mõtlemist-käitumist vaevavad elamused ning toitumise probleemid. ...

Loe edasi

Mehest lahkuminek, lapsehooldusõiguse probleem

Mu mees jättis mu maha, kui ma sünnitasin talle tütre. Ma armastasin teda väga, möödas on juba 9 kuud, kui me ei ole enam koos ja ma ei ole temast ikka veel üle saanud, ma mõtlen temast kogu aeg, näen ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Oma ema ja isaga võimalik ühismeel ja ühiskeel leida, et last paremini kasvatada. Ahtme Haigla tohtri soovitusi arvestada ja end tervislikult tugevamaks teha.
Lapse probleemid-areng olgu esikohal. ...

Loe edasi

Veidrad tunded, emotsioonid, tujud

Tere!
Minu probleem on selline veider, et ma ei saa ise ka aru täpselt, mis minuga toimub või mis värk on. Olen kodust väljaspool - olen lõbus ja sõbralik, abivalmis ja rõõmsameelne, saan kõigiga ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Kui suuda oma rolli hästi esitada väljaspool kodu, siis veelgi suuremad võimalused on sul seda teha kodus. Miks. Soovides head ning tehes head saab inimene olla kõige õnnelikum. Koduste juures see õnnerada ...

Loe edasi

probleemid lähisuhte loomisega

Tere!
Olen 30 aastane naine, kellel ei ole siiamaani õnnestunud luua täisväärtuslikku lähisuhet. Viimase ajani olen arvanud, et põhjuseks on mu perekondlikud suhted kodus vanematega, mis olid üsnagi ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Te ei vaja analüüsi, ei teraapiat. Vajate sünteesi ja psühhotreeningut. Tõstke süda (tunded) ja meeled (psüühika) ning keha liht-, täis- ja ennemineviku kambrist oleviku paleesse. Elu on olevik, olevikus ...

Loe edasi

Mure isa pärast

Tere hommikust!

Minu isa on 52 aastane, töötu, elab koos vanematega. 10 aastat tagasi lahutas minu ema temast, kuna isa oli vägivaldne ja ema leidis endale uue elukaaslase. Siis isa käis tööl, ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Isa probleemide "kolmainsus" on:
1. töötus, 2. alkoholi liigne tarvitamine, 3. kurbmeelsus e depressioon. Neist kahte viimast saab psühhiaater mõjutada, aga nr. 1. küsimuses on vaja poliitikute-riigimeeste ...

Loe edasi

Depressioon?

Olen meessoost 17 aastane noormees...
Mul on siis nii, et tahtejõudu ega millegi tegemise jõudu pole...
esinevad mingid nähtused koguaeg et keegi tuleb kallale kohe või midagi...
Tuju ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Pöördu kohe psühhiaatri poole ja saad ka kohe abi! Selle valdkonna tohtreid ära karda. Psühhiaatri juurde tulevad suured riigitegelased oma muredega, tule Sinagi oma koolinoore, oma vanemate seotud ja ...

Loe edasi

Hämmastavalt masendav!

Kõigil paistab olevat sarnased sümptomid (k.a. mina)! Kerge ärrituvus, unehäired, suhtlemis probleemid, keskendumisvõime halb, depresioon, skeptilisus, väsimus, ei suuda ennast kokku võtta, et hommikul ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Lp. 21 aastane Noormees. See "lopsakas" sümptomite kogu viitab töö ja puhkuse ebakõlale, kuhjunud sisepingetele ning depressioonile. Aga seda Te teate isegi. Lahendeid olukorra parandamiseks on mitmeid. ...

Loe edasi

palun aidake!!!kas minna psühhiaatri juurde???

Mul on probleem.mul on väga sügav depressioon ja kohati enesetapumõtted. Meeleolu kõigub nii tugevalt,et tunnen endas lausa kahte inimest. Asja süvendas see et aasta jooksul jäi mul õhtukool pooleli,kaotasin ...

Vastas dr Kadri Toomla

Kindlasti vajaksite abi, nii ravimitena, mis aitaksid esiagselt masendust leevendada kui ka psühhoteraapiana, mis aitaks Teil enesekindlust saada ja minevuku probleemid seljataha jätta. Seega vajaksite ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: