Üksi elamine ja masendus 18.06.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Oma probleemile "appi karjuvalt" otsisin netist vastavat materjali ja nii juhtusin lugema depressioonist. Mul hakkas lausa õudne...ja pahvatasin nutma. Kas see on signaal mulle endale, et pean vastava arsti-spetsialisti juurde kindlasti aja kinni panema? Kas just depressioon mul on, aga kas saan ise endaga hakkama-see küsimus on küll teravalt ülesse kerkinud. Probleem on ise-eneset nagu ikka-suht tavaline siin ühiskonnas. On kujunenud nii, et pean siiani oma eluga üksi hakkama saama. On küll vanemad, kes siiani toeks, kui vaja ja häid sõpru, aga ...nendel omad elud ja vanemate suhtes aeg juba nii kaugel, et peaks nagu suutma ise neile tuge pakkuda. Nüüd on mul juba selline tunne, et üksindus on viinud mind sellesse punkti, kus ma ei oskaks ega julgekski endale kedagi ligi lasta. Kartus haiget saada jne. Teemat võimendab valusamaks ka tegelane, kes hinge on läinud. See "jama" on kestnud pea 3 aastat ja olen ennegi sellest masendusse vajunud. Vastav inimene pole midagi halba teinud. Vastupidi-alati abiks kui vaja-sõbrana, mis ärritabki seest keema...Tajun, et ei suuda enam temaga normaalselt käituda, suhelda. Ja samas ei suuda olla ka enam nii, nagu varem sõprade seltskonnas. On tunne, et ei jõua enam nägu teha: "mul on lõbus"- kui see nii pole. Olen seisus, kus tegutseda on raske. Ka kõige sellega, mis varem on köitnud. Nagu miski oleks pidurdunud, "mootor ei käivitu ja energiat pole", et sõprade, lähedaste seltskonnas endast midagi anda. Piltlikult kirjeldades-näen, et elu saab olla ilus, aga sein on ees. Olen nagu ise-enda vang. Sarnane probleem on olnud mul ka 20-aastasena ja siis läks sellest üle saamiseks rohkem kui 3, 4 aastat. Olen seda tüüpi, kui keegi on sügavale hinge läinud, siis vastavast tegelasest ei suuda lahti lasta, kui ma ka ise seda üritaksin. Aga aeg läheb ja ma ei taha enam ennast "ohvrina" raisata.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elusihid paika. Üldistatult on neid kaks: töö-vanker (eriala, milles oled andekas ja vägevasti meeldib, on nagu huviala ja mitte töö). Teiseks on lapse-vanker (kui Loodus ei ole tervisele piiranguid pannud). Suhtlemine ja lähisuhe vajab aktiivsust - printsi ei saa passiivselt oodata. Suheldes tekkivad suhted ja selgub ka lähisuhte vääriline.
vt. ka varasemaid soovitusi eneseregulatsiooni ja minu Tervisemaja küsimustes.
Elus ja terve - järelikult õnnevundament olemas!
Vajadusel jutule, pihile!
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?