Antidepressantidest loobumine. Sõltuvus? 15.01.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere taas, lugupeetud Ennet!
Olen Teile enne korduvalt kirjutanud ja mõistlikku nõu saanud, tänud selle eest! Viimane hea soovitus oli lugeda Teie raamatut "Väljavalitu".

Nüüd aga murest.
Nimelt on asi selles, et oma kaassõltuvsuprobleemi, ärevushäirete ja paanikahoogudega sattusin psühhiaatri juurde, kes rääkis, et kindlasti ei saa ma end aidata vaid teraapiaga ning rohtu peab ka sööma. Alguses siis sõin natuke, siis natuke rohkem ja nüüd on annused päris suured. Psühhiaater ütles, et minu probleemide puhull on tarvis väga kauaaegselt neid rohte süüa, kuna mulle on tekkinud vastavad probleemid kauaaegse psühhoterrori tõttu. Teine psühhiaater räägib nüüd aga, et antidepressandid on mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks, suuremat rõhku tuleb panna teraapiatele. Ma nüüd ei teagi, mis nõu kuulda võtta. Hetkel enam endine psühhiaater seal ei tööta, kus arvel olen, ja uut pole otsinud ning retsepte kirjutab mulle perearst. Tahaks väga nendest antidepressantidest loobuda, kuid hirm on taas uuesti ärevusse, paanikasse ja närvipundardesse sattuda. Samas aga, kui võrrelda end eelmise minaga, kes neid ei söönud, siis ütleks, et jõudsin elus teha palju rohkem. Nüüd olen ma nii uimane, pean väga palju magama, et oleks jaksu midagi teha või kuhugi minna. Ei viitsi enam inimestega suhelda, tahaks vaid kodus istuda voodis ja näha ilusaid unenägusid, kuid need on ka alati sellise kahtlase maiguga, et hommikuti on sees paha tunne... lasin teha endale hingemandala ehk pildi minu olemusest-kõrgemast minast ja see andis mulle tõuke, et tahaks jõuda rohkem ja uuesti elada... tekitas mulle justkui uue elufilosoofia, ma hakkasin läbi selle ennast väärtustama, suur muutus toimus minu peas. Juhtus see aga alles nädal tagasi. Nüüd ma tunnen ennast väga positiivselt ja mõtted ei kipu enam negatiivseks, kuid maru jõuetu tunne on. Poes käimisega lähevad kõrvad lukku ja tekib õhupuuduse tunne, süda taob kiiresti ja pilt tahab tasku minna. Ma ei tea, millest see on? Tööl käies väsin ka esimese tunni peale ära, kuigi on nädalas vaid 10 töötundi. Koju jõudes näen vaid voodit ja patja ning vajun sügavasse unne. Ärgates olen paar tundi ergas ja jälle väsin ja tahan magada. Ei saa ju niivisi oma elu maha magada? Ma ei tea, mida teha, proovisin trenni minna,k uid seal käies on täpselt sama teema, et kõrvad lukku, süda klopib ja pilt kaob tasku..

Rohud, mida ma söön: Paroxetin 40mg päevas (kuu aega söönud nii tugevalt, enne sõin 20mg ja olin ikkagi närviline. Arst juba ammu tahtis, et ma 40 sööks, aga mulle tundus, et need nagunii ei aita. Lõpuks võtsin siis kätte, kuna äärepealt jäin kõigest ilma, mis mul oli oma hüsteeriahoogude tõttu ja oli vaja rahuneda) ja öösiti söön Alprazolami 0,5mg et saaks magama jääda. Soovitati seda süüa vaid hädavajadusel, kuid hädavajadused aina tihenesid ja nüüd olen väsinud, und ei tule...olen voodis kaua...pean ikka võtma... siis tuleb lõpuks uni ka..

Mida siis teha? Olen proovinud teie meditatsioone ja olen proovinud treenida end (bodybalance), kuid ikka on jõuetu olla ja väga higistan ning suust tuleb maksa"lõhna" :( selline tunne on, nagu ma oleks vanainimene, kuigi olen vaid 22.

Ette tänades,
M.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Selle AD vahetaksin välja. Annaksin väikeses annuses rahustava-uinutava toimega neuroleptikumi õhtul (võib ka uinutva toimega AD õhtul olla) Siis harjutsed jne Ristkülik diagonaaliga ja "uued prillid" printsiibil.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?