Enesevalitsemine 17.01.02 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Minu probleem võib esmapilgul sarnaneda mõne teise siin kirjutatuga, kuid ometigi pean vajalikuks sellest eraldi rääkida. Nimelt ei suuda ma ennast valitseda. Mitte et ma karjuma või asju loopima hakkaks, vaid mulle tulevad hoopis iga pisiasja peale pisarad silma. See on väga ebameeldiv ja piinlik. Tavaliselt on põhjus äärmiselt tühine ja jabur, näiteks keegi ütleb midagi pisut negatiivset. Sel hetkel tunnen, et ma olen justkui kaks isiksust. Üks pool tahab selle ebameeldivuse üle vaid muiata ning võibolla midagi rahulikult selgitada, kuid teine juba nutab. Ja nii jääbki võit teisele, kuna läbi pisarate on võimatu midagi adekvaatset öelda (ning on juba piinlik olukord). Samas on esimesel poolel küllalt argumente, mida tahaks enesekaitseks öelda. Iga kord kui tunnen, et selline olukord hakkab saabuma, kordub jälle kõik. Olen mõelnud, mida ma sel hetkel tunnen, ja jõudnud järeldusele, et tunnen suurt enesehaletsust, esialgu selle (tühise) põhjuse pärast ja seejärel juba selle üle, et ma end jälle valitseda ei suutnud.

Veel pean oluliseks märkida, et tegu ei ole ealise nähtusega. See probleem on mul olnud kogu elu.

Selline käitumine on juba harjumuseks muutunud, ma nagu ei oskakski enam teisiti. Ehk oskate lisaks psühhiaatri poole pöördumisele veel midagi (mingit teatud käitumist) soovitada. Mida peaksin sel hetkel mõtlema või enesele sisendama? Kas selline probleem esineb sageli ja kui ravitav see on?

Vastust oodates ja ette tänades, tüdruk (21).

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Enamus tundeid ja mõtteid peaksid alluma isiklikule kontrollile, olema olukorrale vastavad (adekvaatsed). Kehalised harjutused (sport) õpetab keha kontrollima, õppimine - vaimuelu juhtima, suhtlemine lähedaste, sõpradega, lemmikloomadega, huvialaaktiivsus, muusika - hingeelu. Elu nõuab meilt erinevates "seltskondades" erinevaid rolle ja see võib nooruasaastatel meie sise-mina muserdada ning lõhestada. Ssoovitan ka hingetohtri (psühhiaatri) poole pöörduda, ta kõrvaldab Teie kõhklused-kahtlused, julgustab ja annab soovitusi. Tohtri poole pöördumine ei tähenda haigust. Kõhklemine-ootamine-ebaselgus aga häirib hingeelu. Selliste seisunditega inimesi saab aidata ja sise-mina korrastada. Olete tubli! Tegutsege! Parimate soovidega Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?