Olen segaduses 27.03.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kirjutasin Teile üleeelmisel pühapäeval. Ootasin vastust pikisilmi ja nüüd vaatan, et minu kirjale ei olegi vastatud :( Tõesti, see võis minu viga olla, et kiri ei läinud kohale vms. Ma ei ole kuri, aga lihtsalt lootsin ruttu abi saada, sest olen ikka tõesti segaduses ja tunnen et nüüd omal käel ei suuda leida enam lahendust. Kasutan siis võimalust ja täiendan kirja pisut.
Olen neiu, kellel on tõsine probleem usaldamise ja enda avamisega. Isegi oma kõige lähedasematele sõbrannadele, keda tunnen mitmeid aastaid, on raske midagi südamelt ära rääkida. Tegelikult ei ususalda ma kellegile mitte midagi, elan kõikide oma muredega üksi. Üldse räägin endast vähe. Olen seltskonnas see, keda tavaliselt tähele ei panda.
Suhteid on väga raske luua, kuna ei leia endas mingisugust tasakaalu. Kaaslasele on raske ennast mõista anda ja oma tundeid väljendada.
Samuti olen ebakindel ning kannatan mõningate sundmõtete all.
Viimasel ajal on tekkinud aga veelgi üks probleem. Olen hakanud endale liiga tegema. Ise ma saan sellest aru muidugi, et see on vale tegevus, aga see annab mulle mingisuguse võimaluse end väljendada justkui. Põhiliselt löön, peksan oma rusikat kuskile. Tavaliselt teen seda siis, kui tunnen millegi/kellegi vastu suurt viha. Iseendalegi jääb mulje, nagu tahaksin tähelepanu saada. ( Näiteks, kui minguga midagi juhtuks, siis kõik saaksid aru, et mind tuleb tõsiselt võtta.) Üleüldse, mul on tihtipeale eluisu otsas. Enesetapuks oleksin ma liiga arg. Väga tihti juhtub näiteks nii: on mõnus koosviibimine, lõbus, tehakse nalja, siis ühel hetkel torkab mulle lihtsalt pähe, et ma ei näe sellel kõigel mõtet, täiesti tühi tunne valdab mu keha.
Tihti lihtsalt tahan nutta, nutta nii hullusti, et pärast vaevlen peavalus. Ma olen nii segaduses. Ma ei tea, mida ma tahan ega kuidas leida endale turvaline atmosfäär. Meel on hajevil, raske on kuulata kellegi muresid /pikka juttu , kuna ma lihtsalt ei jaksa. Kuna olen nii kinnine, siis isegi kardan minna mõne nõustaja juurde. Ma ei suuda minna sinna lihtsalt ja hakata oma elust rääkima. Võib olla polegi mu mure nii oluline - raiskan lihtsalt teiste ja enda aega?
Kardan inimesi(tuttavaid just), arvan et nad peavad mind imelikuks, ei taha minuga rääkida, neil on ebamugav minuga ja suhtlevad minuga ainult ärakasutamise eesmärgil. Ma ise ei arva päris, et see nii on, aga ma tunnen nii ja see takistab mul elamast õnnelikult. Mõnel peol on tunne, et jään vannituppa/wc-sse nii kauaks kuni võimalik, kuna tundub imelik seltskonda naasta, tunnen et ma ei kuulu sinna.
See kõik on kestnud juba väga kaua aega (kuskil 4 aastat kindlasti, aga nüüd on asi hullemaks läinud). Ma olen noor inimene ja ma lihtsalt ei taha oma elu niimoodi elada. Passida nädalavahetuseti kodus, kuna mul lihtsalt ei ole tuju ja on tülpimus kõigest.
Loodan väga et saate mida aidata, sest see kiri on kirjutatud pisarate ja nuuksumisega , lootuses et kuskil leidub lahendus.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kui suureneb eneseusk, siis saab usaldada ning uskuda ka teisi. Enese olemuse leidmine ja eneseusu kergitamine on inimestele probleemiks kaugetest aegadest tänase päevani. Mida teha? Enda leidmine algab oma keha kujundamise-harjutamisega. Kui keha edendamine juba rõõmu ja rahuldust pakub, siis saab edasi minna vaimsel tasandil, suhtlemise tasandil. Vaimsel tasandil osata midagi korralikut, hästi või väga hästi. Siis tuleb suhtlemise tasand ja siin on õpetajaks mängulisus, asjaolusid-suhtlemist võtta näitemänguliselt.
Oma pingetest-muredest-saladustest vabanemiseks on Päevik. Päevik õpetab ja aitab.
vt. juhiseid minu raamatust "Väljavalitu" ja alusta Tervisemaja peatükkidest.
Harjutamine teeb Meistriks. Kõik Meistrid on alustanud sellina. Sellipoisi/-tüdruku õpitükid tuleb rõõmuga läbi teha.
Head harjutamist. Siin tabletid ei aita ja ainult lugemisest ei piisa. Harjutada ja sellest rõõmu tunda. Ka eksitusest, sest siis on ju veel midagi enda juures parandada.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?