Ma ei tea, mis mul viga on. 03.04.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.

Olen ennast siiani mõistnud. Nimelt olin abielus alkohoolikuga ja lõpuks tulin tulema. Tõesti pingutasin kõik kolm aastat, kuid tema lubadused jäid lubadusteks. Ta ka valetas lausa haiglaslikult, igasugu tühja tähja peale jne. Lõpuks sain jõudu otsustada ära minna, kui olime juba pool aastat lahus olnud.
Muidugi mõista elasin lahutust rängalt üle, kuigi see oli minu otsus. Olin nagu tühjaks pigistatud sidrun. Kõik mis vaja tegin muidugi ära aga nagu läbi udu. Pea oli täitsa tühi. Õhtul oli kerge palavik, olin poole ööni üleval. Hommikul oli vaja pool kuus üles tulla, sest kohustused ootasid. Elasin sest pidin, kuid ma ei tahtnud elada.
Kohe kui lahutus jõustus kolisin teise eesti otsa ja alustasin täiesti uut elu.
Nüüd on mul tore pere. 2 aastat on möödas sellest koledast "unenäost". Muidugi mõistan, et palju hirme on mulle külge jäänud. Nt. Loobus minu praegune abikaasa täielikult alkoholist. Kuigi tal probleeme sellega pole kunagi olnud. Minul on, kardan seda jooki. Mul pole joomisega probleeme, sest olen karsklane, kuid kardan alateadlikult alkoholi oma perekonnas. Samas on need mured minu peas mõistetavad. Kuid viimasel ajal on hakanud toimuma minuga midagi, mida ma ei mõista. Peres on kõik hästi. Kui ma seltskonda ei lähe, pole probleemi. Aga ei saa ju pendeldada vaid töö ja kodu vahet.
Probleem tekib alati kuskilt väljast. Nt on arusaamatus sõbrannaga, mingi tüli. No pole midagi, täiuslikke inimesi ei ole olemas. Paari päeva pärast aga läheb lahti. Olen täielikus masenduses. See on juhtunud nüüd kahel korral. Umbes poolteist nädalat olen täitsa läbi. Isegi roietevaheline närvivalu oli eelmisel korral (mõtlesin, et suren ära) ja elus esimest korda migreen. Siis hakkasin vaikselt üle saama. Kuid väiksemgi vihje, et olen kasutu, üleliigne või mida iganes pani ja paneb siiani mind nutma. Nüüd oli teine samalaadne olukord. Mingist probleemist saab alguse pooleteise nädalane "jama" iseendaga. Tunnen ennast süüdi, väärtusetuna, haledana, läbikukkununa... Kui tööl olen siis mõned korrad on juhtunud, et tuju läheb täitsa heaks, isegi liiga heaks (hirmutavalt heaks) ja siis kukub kolinal alla, kohutavalt alla. Selline tunne, et mul on palavik, kuid külm higi on justkui seljas. Väljast külm ja seest kuum. Käed hakkavad natuke värisema ja õõnes on olla. See toimub tunni aja jooksul. Mingi aja pärast möödub. Tavaliselt väikesel jalutuskäigul. On juhtunud, et olen seltskonnast (mitte töö juurest) minema jooksnud otseselt. Seltskond ei ole selleks mingit põhjust andnud. Selline ängistus tekib, mida ei oska kirjeldada. Jooksen ja nutan ja lihtsalt kõnnin kodu poole. Aga ma võiks kõndida vabalt ka kuhu iganes või kui kaugele iganes. Kõnnin kuni olen end tühjaks nutnud ja ära väsinud. Siis pea selgineb. Seda on juhtunud eelmisel aastal üks kord ja sel aastal kaks korda. Mis mul viga on? Kas on vaja mingit ravi või mida ma tegema pean? Kõik on mures kes minust hoolivad. Üks asi veel. Käisime hiljuti ühel kokkutulekul. Mingil hetkel ma ei suutnud. Isegi vets oli rahvast täis. Mitte ühtegi vaikset nurka. Läksin uksest välja ja lihtsalt seisin vist 20 minutit ja jälle nutsin. Oleksin ära jooksnud, kuid seekord kontrollisin ennast.
Kunagi 11a tagasi jooksin samamoodi ära kahelt matuselt, kuid see pole kordunud (matuseid ka pole olnud). Mõtted liiguvad mul samuti surma ümber, et äkki minuga juhtub midagi, kes siis lapse eest hoolitseb jne. Tegin siin kliinik.ee ärevustesti ära ja sain 10 punkti (soovitati abi otsida).

Kas Te oskate mulle minu mures selgust tuua?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Nimelt olin abielus alkohoolikuga ja lõpuks tulin tulema. Tõesti pingutasin kõik kolm aastat, kuid tema lubadused jäid lubadusteks.
= Kroonilisele alkohoolikule tüüpiline: tühjad lubadused, vägivaldsus, armukadedus, isiksuse degradatsioon, soovimatus end ravida.
Alko-narko haigete ravi vajab seadusandlusega rakendatavat meditsiinilist ja tööga seonduvat isiksuse kehaliset ning sotsiaalset ravi-kasvatust.
Sellist seadusandlust praegu ei ole, oodatakse raskeid isiksusevastaseid kuritegusid ja siis alles rakendub nö liberaalne seadus.
2. Peres on kõik hästi. Kui ma seltskonda ei lähe, pole probleemi. Aga ei saa ju pendeldada vaid töö ja kodu vahet. Probleem tekib alati kuskilt väljast.
= Eelnev ajalooetapp on üht-teist psüühikas "raputanud" ja selle foonil on praegu ärevushäirel võimalus endast märku anda. Probleem lahendatav, vt. minu varasemaid soovitusi selles valdkonnas. Karskuse mõte on kiiduväärt.
3. Tunnen ennast süüdi, väärtusetuna, haledana, läbikukkununa...
= Kui Töö-vanker ja Pere-vanker õigesse suunda pandud ja selles õiges suunas kulgeda-töötada-elada-rõõmutseda, siis ju kõik ok! (on korras!). Iga kordaminek suurendab usku endasse, motiveerib. Kehaline tervis on vundamendiks, energiallikaks vankrite vedamisel. Olete andekas ja arvatavasti mõnes valdkonnas ka parasjagu geniaalne - vt. minu raamatust "Väljavalitu". Siit siis enesekindlus, väärtustunne, Looja tunne.
= psühhiaatrilt veidi arstirohtu, harjutused (viis rühma, alustuseks kehalised) ja siis "uued prillid" e uus hoiak elule.
Parimat teile, Väljavalitu!
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?