Suhte lõppemine - mida peaksin tegema? 31.05.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kohe ei oska, ei tea millest alustada? Äkki sellest, et hinges on nii meeletu meeletu valu.. valu, mida ei oska välja rebida! Aga ma soovin, nii väga soovin, et saaksin sellest eemale.
Nimelt, 28.mai lagunes minu suhe, mis kestis 3a. Ja ma ei suuda sellest üle saada, kuna see suhe tähendas minu jaoks kõike... Mitte ainult minu jaoks, minu vanemate, tuttavate, kõigi jaoks! Sellist noormeest on lihtsalt raske leida ja ma tunnen, et ei suuda teda asendada mitte kuidagi...
Ma olen elus liiga palju kaotanud, elu hakkasin elama 14aastaselt, siis oli minu esimene suhe 2a6k. Ja peale seda sai mõnusalt sarvi maha joostud, kuni 3a tagasi kohtusin armsa noormehega (kes nüüdseks siis 24), kellega suhe hakkaski põhimõtteliselt esimesest õhtust... Armastus esimesest silma pilgust, mäletan veel, et tulin koju ja ütlesin emalegi, et tahad näha selle noormehega olen ma kaua koos .. väga kaua! Keegi ei uskunud, aga nii läksid päevad, nädalad, kuud, aastad koos... kõik oli super, sellised mälestused, selline iha üksteise vastu... kõik oli kirjeldamatult ilus.. kuni siis 28, kui ta otsustas suhte lõpetada, kuna " liiga palju meie " on põhjus... ma ei mõista siiamaani seda... Mis mõttes, kuhu kadus see armastus järsku?
Muidugi võib ka seda mõelda, et tal tuli oma nn. jooksuaeg. Sest mina olin tema esimene tüdruk ( nii igas mõttes! ). Muidugi tal ka varem suhteid olnud, aga nii seksuaalsuselt kui armastusest... Me isegi soovisime last... Ei õnnestunud, käisime uuringutel, minu uuringud jäid lõpuks muidugi katki ... ei olnud enam mõtet edasi käia, kuna rasedaks ei jääks ma ilma armastatuta kuidagi. Ei taha ka kellegi teisega mitte mingit last, mitte midagi ei taha! Võimalik, et viga on ka selles, et me siiani kohtume, meie vahel pole see kirg kadunud mitte kuskile ja endiselt armastan seda kui ta käed mult ümber hoiavad ... ma tean, et see on üks viga aga ma ei suuda kuidagi, ei suuda temast loobuda!!
Teate, hinges on nii kiberaske tunne, et ei oska kuidagi ... ma rabelen ja rabelen.. Üritan nagu kogu aeg välja saada, siit kuhu ma olen kukkunud... käin sõpradega väljas, väljas olek lõppeb kogu aeg ebameeldiva kõhuvaluga, mis rikub kõik õhtu... mille pärast ei saa enam edasi olla. Tundub nagu miski ei lase mul edasi liikuda... Liiga palju mälestusi, tuba kus ma praegu olen ... oli ju meie oma... siin on iga nurk mis meenutab teda... kõik asjad.. Need pisarad silmades raskendavad siin kirjutamist ja mõtted on peas sassis.. Olen käinud ka arstide juures ja nemad on otsustanud, et ma peaksin võtma antidepressante ... aga minu ema keelab need kategooriliselt, kuna ta teab väga palju halbu juhtumeid, mis on nendega kaasnenud .. aga ma ei oska midagi teha, ma ei taha mingeid tablette süüa.. aga ma ei suuda ka enam iga õhtu nutta... mu silmad on väsinud, ma olen ise väsinud.. olen kõigest väsinud .. Ei ole enam kedagi, kes mind aidata suudaks.. Selle pärast kirjutan ka oma ülisegase kirja siia.. lootes mingile abile.. ükskõik mida... Ma tunnistan,et vajan abi ja psühholoogilt seda ma ei suuda, ei suuda maksta tohutuid summasid.. ja tasuta psühholoogilt on ka natuke raske seda õiget abi saada(olen proovinud ). Seega loodan teile.. Et suudate mind kuidagigi siit mustast kohast välja aidata... ükskõik kuidas, olen meeleheitel ja tõesti ei jõua enam .. :(

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kerge rahusti tuleb kasuks. Pikad jalutuskäigud iga päev on vajalikud. Uus hoiak edaspidise elu jaoks on vältimatu - ilmas leidub teisigi... Mitte kohtuda ja seda haava osatada. Vaja uus leheküg pöörata ja eilset mitte leinata - keegi ei ole ju surnud.
Sukelduda mõneks ajaks oma töödesse-õpingutesse.
Une-eelselt rahustavat teed ja seda päeva rahustit ka veidi enne und võtta. Puhkus taastab jõu ja hea meeleolu.
Sellest alustada ja ülejäänu paneb aeg paika.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?