Kuidas toimida kodus valitseva vaimse terrori all? 17.06.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Ma ei oskagi oma murest kusagilt pihta hakkata.
Ema mõnitab mind pidevalt, ei kuula mind, temaga ma ei saa rääkida, halvustab ja teda ei huvita minu tegemised.
Võrdleb mind mu teiste õdedega, et miks ma selline pole nagu nemad. Alati näeb minus negatiivset poolt, kunagi ei suuda näha positiivset minus. Ainult siis, kui tal on vaja midagi, siis ta poeb mulle (hoiab õde...siis kui tema tahab õhtul välja minna jne), aga kui tal enam mind vaja pole, siis sõimab ja mõnitab.
Mul on 16a õde, kes on teismeline. Nad saavad emaga suurepäraselt läbi, sest nad on iseloomult väga sarnased...käivad koos õhtuti väljas, teevad väga palju asju koos, isegi ema kaasab teda jooma jne. Ja ema käib põhiliselt noorte seltskonnas.
Sellega tekkis emale 24a mees...kuigi emal omal mees olemas (kasuisa). Kasuisa toob meile leiva lauale. Ja ema pole ikka rahul, tal on olemas kõik...raha, hoolitsev mees. Milleks veel vaja kedagi teist kõrvale, vaat sellest ma ei saa aru...ja siis elatakse end minu peale välja, kui selle kutiga on probleeme. Ja annab ka emale raha, et see saaks endale pudi-padi kokku osta, samas ostab mu 16a õele riideid, mina pean ikka ise vaatama, kuidas saan mõne riideeseme osta...ainuke rahaallikas ongi mul pärisisa, kes igakuuliselt maksab alimente. Ja kui see ka ära kaob, siis peangi kusagilt ise hakkama leiba teenima. Aga kui praegu mõelda, siis tundub ise jalad alla saada täielik õudusunenägu. Võib-olla sellepärast ka, et ema oma mulle palju kordi öelnud, et ma ei tuleks üksi toime.
Mu ema on öelnud ka mulle, et ta kahetseb, et aborti ei teinud, kui ma sündisin (ta oli siis ise kõigest 17a.
Ma olen püüdnud rääkida seda oma isale, aga ta ei usu seda või helistab mu emale (nad ei ela enam koos)ja küsib kas see on õige, mida ma räägin...ema ütleb talle selle peale, et miks ta minu juttu usub. Samuti olen püüdnud rääkida oma vanaemale ja vanaisale, minu arust on see väga mõttetu, sest vanaema on meil õrnahingeline ja kohe läheb ema käest aru pärima, et mis meil kodus toimub...ema ütleb, et pole meil midagi viga, lihtsalt mina pole kunagi rahul jne. Ja siis vanaema ütleb, et püüa ikka emaga hästi läbi saada, aga ma püüangi, aga see on tulemusteta.
Kui mu ema tahaks ka läbisaamist minuga muuta, siis ta ei mõnitaks mind, ei teeks mind maha... ja suudaks mind võtta sellisena nagu ma olen. Siis usun, et asjad oleks teisiti, aga paraku ikka on ju nii, et kui üks pool tahab hästi läbi saada ja teine pool mitte, siis ei tule ju sellest midagi välja. Käin nüüd psühhiaatri juures, ema ütles selle peale, kui ta sinna mulle aja kinni pani, et "mul on abi vaja". Aga ma arvan, et temal on seda rohkem vaja, kui ta vaid tahaks suhteid parandada.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kotkad lükkavad oma pojad-tütred teatud vanuses pesast välja, et nad lendama õpiksid, eluga ise toime tuleksid. Seega - tiivasirutust ja lennukõrgust tuleb tasatargu arendada ja see lisab eneseusku ja enesekindlust. /Mitmed haiglad käivad ka käsi pikalt ees, et raha saada. Aga sellised haiglad ei ole iseseivalt arengusuutlikud ja õpitud abitusega kaugele ei jõua. See kehtib ka inimeste kohta/.
Ka lähedastega tuleb aegajalt "diplomaatiline" ollaa, aga oma isiklikku Mina ei tohi seejuures alandada. Eneseuhkus peab säilima.
Päevik aitab mõtete virr-varris selgust saada.
Une küsimuses on varasemalt soovitusi antud.
Elusihte aitab seada Tervisema ptk-d minu raamatust "Väljavalitu". Loe elulugusid ja sealtki saab palju elutarkust.
Psühhiaatri jutul tuleb ka ära käia - saab uusi mõtteid tegutsemiseks, vajadusel ka mõnda arstirohtu pingete maandamiseks.
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?