Koolistress, suhtlemisraskused 26.10.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen väsinud, ärritun suht kergesti, ka tülpimus on peal. Juba hommikul tulen voodist halbade mõtetetga ... kõik tundub tüütu, ei viitsi ... Loengutes olen kohal käinud siiamaani, aga olen mures, et ei korduks see, mis eelmisel aastal -jätsin ülikooli pooleli, kuna ei saanud hakkama, eelkõige suhetega, seejärel õppimisega. Tundus, et olen teistest rumalam, mul oli ebamugav keeletunnis vastata, tundin end ebakompetentsena ja oli häbi, ebamugav. Hakksin seda tunnet vältima - jätsin loengusse minemata. Pool aastat pidasin vastu, siis sain eksmati.Väga kahju ei olnudki, lohutasin end sellega, et see polnudki eriala, millel oleks tahtnud edaspidi töötada. Nüüd sain sisse keskeriõppeastusse, mind väga huvitanud erialale.
Alguses ma läksin ikka rõõmuga kooli, aga nüüd on see rõõm üle läinud, kursakaaslased käivad närvidele, tunnen end teistsugusena, see teeb ebakindlaks ja mul on ebamugav - tunnen seda päris teravalt, et meil pole palju ühist seal, ma nagu ei kuuluks sinna seltskonda. Murelikuks teeb, et olen sama tundnud igas koolis - lütseumis, ülikoolis ja nüüd jälle. Praeguses koolis on vestlusteemad väga tehnikast, (kõik mu ümber on poisid ), mina ei tea sellistest asjadest ju midagi. Poisid omavahel räägivad (olen ainus tüdruk seal) ja mul pole selle vastu huvi, see ei ole minu maailm. Tunnen ennast suht lollina, tundub, nagu kõik mõtleksid, et miks ma üldse ronisin sinna... nad on ka õppeainetes enamasti targemad minust, pole ühtegi ainet, kus ma end kompetentsena tunneksin. Ma arvasin, et ma oskan vähemalt 1 asja hästi (joonistamine jms), aga seal koolis käies tundub, et sellega ka väga hästi pole. No tegelikult on mul joonistamisega hästi, aga ...aga paljud on palju paremad. Õppejõud küll ei ütle kunagi midagi halba, ma mõtlen ise lihtsalt, mulle tundub nii. Ja kuidas ma sisse sain ... ka nibin-nabin. Mul on seal koolis iga päev emotsionaalselt raske ja see tekitab stressi, aga ma tahan seal koolis siiski käia, sest ma tahan sellel alal töötada kunagi, ma arvan et see oleks tore.
Mida ma peaks tegema, et rõõm tagasi tuleks ja ma saaksin end hästi tunda? Ma ju nii väga tahan käia seal koolis. Kardan, et ma võin ebamugavustunde vältimiseks jälle põgenemistaktika valida ning varsti ei suuda enam minna sinna. Ma tahaks nii väga seal hakkama saada, aga päevad on emotsionaalselt nii rasked, tunne, nagu lükkaks vankrit mäkke.
Kas sellisest olukorrast saab ka ilma antidepressantideta välja? Ma ei tahaks neid. Mu isal on pikaajaline depressioon, olen näinud, millisesse ringi ta tablettidega sattunud on.
Ema jutu järgi olin enne murdeiga üks hakkaja tüdruk. Alates murdeeast, ma ise ka tunnen, käsi mingi krõks ja selline ma nüüd olen, nagu kirjutasin. Tahaks nii väga hakkam saada. Kui alustan, siis alati loodan, et nüüd äkki saangi, aga siiani on kõik üha uuesti vandesse rööbastesse loksunud ja üsna kiirelt. uues koolsi olen olndu ju kõigest 2 kuud...
Ja muidugi vaevavad ka veg. närvisüsteemi probleemid - ajuti tühjustunne peas, otsmiku peavalud, pea ringlus jms (mõnikord ka migreenid, aga nüüd pole juba tükk aega olnud õnneks, kuna tarvitan homöopaatilisi terakesi - näib, et neist on ses osas abi). Mõnikord ei saa und öösiti.
Enim aga on mureks just emotsionaalsed suhtlemisprobleemid. Õnneks mul ikka oma sõbrannad on- päris üksi ma ei ole, aga koolis olen. Tahan suuta selle kooli korralikult lõpetada.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Korralik puhkus taastab jõu, siis saab ka paremini ja järjekindlamalt-rõõmuga õppida.
Korralikult-rõõmuga õppides tulevad ka teadmised ja oskused paremini õppiseks.
Üleliigsest pingest-depressioonist aitab vabaneda mõõdukas kehaline aktiivsus ja kindlasti on vajalik pingete maandamiseks, aju verevarustuse parandamiseks (õppimiseks), enesekindluse tõstmiseks minu Palve-Meditatsiooni esimene samm.
Psühhiaatri jutule ja sealt saab vajalikku abi.
vt. tel 1900 seal saab registreerida minu vastuvõtule Tallinnas.
Kõik saab korda!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?