Segadus hinges 20.02.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Mu lugu on küll üsna pikk ja veidi ka segane, kuid aastaid tööd endaga pole mind aidanud.
Ma kohtusin 2006 sügisel koolitusel mehega, kellega mul tekkis väga kummaline tunne kohe, ma nagu oleks teda tundud ja teadnud kogu oma elu ning sees oli meeletu surin. Ma ehmatasin selle peale. Temal oli sel hetkel selja taga lörri läinud suhe ning ta ema oli surnud. Me ei suhelnud pärast koolitust, kuid kohtusime üle poole aasta hiljem kevadel. Ta oli just minemas sõpradega reisile puhkama. Olime mõlemad kohtumisel kui kaks lolli. Kuna olin vahetanud tööd, siis vabanes minu üksuses töökoht, mida pakkusin talle. Ta oli kohe nõus. Suvest kolis ta Tallinna ning asusime koos tööle. Töövälisel ajal ta püüdis aktiivselt minuga suhelda, helistas, rääkis ja rääkis ning rääkis. Ta oli sellest ise väga hämmingus, et ta nii palju endast üldse rääkis. Teda hirmutas see. Mina olin vait. Ma ei tea, mis kramp see oli, aga mind hirmutas, mida tunnen. Kuna ma nö vedu ei võtnud, siis reisil oli ta koolikaaslane hakanud talle külge lööma. Ma ei aimanud, mis toimus, teadsin kes on, aga et mis seisus on. Mees ei tahtnud olla üksi, mina olin kala. Kui siis lõpuks 2 a hiljem sain suu lahti, sai mees sellest šoki. Algul oli ta suures paanikas, siis mitu kuud raius, et me peame sellega leppima, mis nüüdseks on. Ta oli ostnud tol talvel kaasomandisse väga kalli korteri. Ta oli arvanud, et sõber aitab tal korteri kätte saada ning ta saab kokkuleppele, nagu ta sai kokkuleppele vara suhtes oma lapse emaga. Kuid see läks vett vedama ning mingeid kokkuleppeid ei tulnud. Kevadel otsustas ta hakata tegelema saja asjaga, et saada kokku raha korteri omale saamiseks. Aitasin teda ta projektides. Hiljem olen saanud aru, et teine naine avaldas jõuliselt survet ning mängis korterile. Siis tuli masu ning ärid lendasid vastu taevast. Mitu ta asja läks päris kõrbema. Naine tampis oma raha renoveerimisse. Mees jäi vaiksemaks ja vaiksemaks, kuni ma küsisin ta sõbralt teist korda, et mis toimub. Selle peale ta vihastas meeletult, ta on väga keevalise loomuga mees ning lõpetas me suhted päevapealt. Veidi hiljem ta kihlus ning abiellus. Mind kummitavad siiani ta sõnad, et tunded on luksus ja neid ei saa lubada.
Ma sain selle kõige peale suure šoki. Esmalt jäin haigeks, viirus levis kopsu, pool aastat jamasin, et üle läheks. Siis eelmine sügis hakkas mu süda üles ütlema, pool aastat otsisin abi, kuni sain õige arsti juurde, kes määras ravi ning praeguseks on tavapärane seis taastunud, kuigi vasaku vatsakese lihases on kahjustus.
Ma olen püüdnud need aastad teha tööd mitme inimese eest, reisida, kohtuda inimestega, aidata teisi jpm, olla tegev lühidalt. Kuid see pole aidanud. Ma näen teda aeg-ajalt unedes, ning pärast nägemisi olen saanud ta kohta teateid. See on alati nii olnud ja see pole kadunud. Kord kvartalis või sagemini kaevab ta välja mõne minu sõbra, kellega on tal vaja suhtlema hakata mis iganes moel, aga nii et ma näen seda. Ta teadis meie suhtlemise ajal, mida teen ja ei tee, kuigi ma polnud rääkinud talle. Kusagil mu sees on tunne, et ta teab siiani, mis teen või ei tee. Et jäin nüüd tööta, et olen reisil jpm.
On paremaid päevi ja on halvemaid. Olen kaalunud kolimist välismaale, aga reisidel on tegelikult olnud mul kõige raskem. Ühel poolt ma tahan, et tal oleks kõik hästi ja ma nagu tahaks teada, et temaga on kõik korras. Ta on raske isiksus ning tal on olnud väga pikk elu eituse periood. Ähvardanud end surnuks sõita, ära minna Iirimaale laimbaid kasvatama jms. Ta on teinud avarii närvide pärast. Tal olid psühhosomaatilised kõhuvalud.
Ma olen püüdnud saada lahti tundest, temast, vahetada keskkonda, matta end tegevustesse jpm, Aga edutult. Kui ta mulle jälle kusagilt vastu vaatab arvutist, siis on kõik uuesti väljas. Ma hoolin temast üliväga ja seda ma ei salga. Ta on mulle öelnud enne me tüli, et ta kartis oma tundeid minu suhtes, sest need olid suured ja mõistetamatud talle ning ta kartis pettuda. Ütles, et uut pettumust ta üle ei elaks.
Ma eii tea, mida teha või mitte. Kohati tunnen, et ma ei jaksa enam.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tunded on kahepoolsed ja nende ühisosa määrab koos- või siis lahusolemise. Temal suhe teisega ja seetõttu teie tema kolmnurka (kaksnurka) ei mahu.
2006. aastast tänaseni on ju palju vett merre voolanud, väga palju. Nüüd oleks aeg uued majakad purjetamissihiks valida - elu läheb ju edasi ja peabki edasi minema.
Tuult purjedesse ja edasi elada, olevikus elada!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?