Miks ma ei suuda õppida? 09.07.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,
Probleem on selles, et mulle tundub, et mul ei ole mitte mingisugust annet keelte peale. Koolis sain nendega küll hakkama, aga oli ikka päris raske ja tõttöelda meilt väga palju ei nõutudki. Kui lugemine-kirjutamine tuleb mul veel kuidagi välja, siis kuulamine-rääkimine on täiesti lootusetud. Võõrkeele kuulamisel lähevad mu kõrvad justkui lukku ning ma kuulen ainult mingit pobinat, eristamata sõnu - isegi neid, mida ma tegelikult tean. Kui ma aga pean rääkima, siis tuleb mul peale paaniline hirm, et äkki hääldan sõnu valesti või panen neid lauses valesse järjekorda või kasutan valesid käändeid... Ja nii ma siis ei räägigi, öeldes et ei oska. Ma vaatan-kuulan imestusega inimesi, kes suudavad rääkida võõrkeeles, tegemata probleemi sellest, kui midagi valesti läheb. Ma tõesti tahaks õppida ja kusagilt võtta julgust, et harjutada hääldust jms, aga ma ei tea, kuidas seda teha. Kuulamisel on veel selline probleem, et kui ma isegi kuulen tuttavat sõna, mille kirjapilti ma tean, siis seda kohe järele korrata ma ei saa, sest silme ees on kirjapilt ning ma justkui loen sealt maha - muidugi häälduse mõttes valesti. Mul on pidevalt tunne, et ma kuulen asju valesti, ning püüan siis loogiliselt tuletada, mida täpselt mulle võidi öelda. See on nagu omaenese kuulmise täielik ebausaldamine.
Kas see võib tuleneda sellest, et lapsena mul ei lubatud kodus kuulata ei võõrkeelset muusikat, vaadata võõrkeelseid telesaateid ega filme. Põhjuseks öeldi, et mis sa seda pläma ikka kuulad...
Praegu olen tiba üle 30. Kas ma üldse peaksingi õppima? Samas tuleks juskui eluga edasi minna ja heade töökohtade leidmiseks peaks võõrkeelte oskus olema üle keskmise. Ja enamasti inimesed ei suuda uskuda, et ma oskan lugeda (hääletult muidugi) ja kirjutada, aga rääkida ei oska!
Ma ei teagi tegelikult, kas see on psühholoogiline probleem, aga tundus sinnakanti minevat.