Abielulahutus??? 24.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Nutan siin ja ei tea enam mida teha. Leitsin vôimaluse tundmatule end avada ja sellele veel profesioonalset vastust saada. Kuid jutt tuleb ju liiga pikk ja vastust on ju raske kellelgi teisel anda, küsimusele, kas lahutus on ainuke väljapääs. Oleme olnud abielus üle 4 aasta ja see ei ole olnud kerge periood meile môlemile. Raskeks on teinud minevik ja üleminek uude eluperioodi. Tundub, et oleme väga emotsionaalsed môlemad ja meil on kôva vôimuvôitlus päevakorras. Vahetult enne Jôule, kui olime väikese nagina pidanud (enam ei mäletagi millest) tuli mu mees koju ja ütles rahulikult, et meie ei sobi kooselama ja et tema ei jaksa jätkata, seega lähme laiali iga üks oma teed.
Mulle oli see nagu nuga selga ja ma olin väga löödud. Oleme me ju küll tülitsenud, kuid seda meeletute emotsioonide puhangutel ja siis sama emotsionaalsete leppimistega. Seekord aga lihtsalt rahulik otsus! Mis lôi jalad allt. Mina ei vaidlend vastu vaid ûritasin enesega toime tulla. Oma môttemaailmaga, et mitte kokkuvariseda. Hommikul tuli mees ja nuttis ning palus pôlvili mind tagasi ning me rahulikult môtestasime lahti selle pôhjuse ning läksime eluga edasi. Kuni eilseni! Eile hakkas ta lihtsalt kritiseerima mind, et ma ei olevat piisavalt ônnelik temaga ja et ma ei näe olevat eriti huvitatud millestki jnejne. Asi läks väga emotsionaalseks ja tüli oligi lahti. Kôike seda negatiivsust kuuldes enda kohta ja seda tema halba elu minuga..... Ma lihtsalt ei näinud muud väljapääsu, kui lahutada ja nii ma ütlesin " Lahutus!", miski muu ei aita. Ehmatas ära ja süüdistas mind selles, et ma ei ole vôimeline ohverdama ennast meie abielule, et ma ei ole talle lojaalne ja et ma ajan oma rida jnejne. Ma olen lihtsalt väsind sellest ebakindlusest ja kogu aeg vajadusest alla andma ning laskma kellelgi mind maha teha. Lihtsalt väsinud!
Nii jäi siis eile olin endas kindel, et tulekul on lahutus. Kuid hommikul ärgates ei suutnud ma seda uskuda, kuna ma ju Armastan seda meest ikkagi veel ja ma tean et temna armastab mind, et meil on ka ilusaid hetki olnud ja et meil on suured plaanid tuleviku suhtes. Nii ma siis tegingi ettepaneku mitte lahutada, et anda meile veel üks vôimalus. Lahutada jôuab ju alati.
Tean, mis tunne tal oli, kogesin seda ju alles kuu aega tagasi ise. Nuga seljas!
Ta ei suutnud midagi öelda, mônitas ja oli üleolev, eks me kôik reageeri erinevalt. Siis ütles, et ta tunneb kergendust sellest, et ma teda maha ei jäta ja et ta teeb kôik nii nagu mina tahan. Appi, kuid see ei ole olnud kunagi minu soov, et mul oleks mees orja eest. Ma ei ole kunagi temalt nôudnud enda muutmist, nagu tema seda minult nôuab. Kuid ta ütles selle peale, et muud moodi ta ei suuda minuga jätkata, et see vôimuvôitlus käib tal üle jôu, et tema annab alla ja siis juba 100%. Kes nii tahab, mitte mina ja ma ikkagid tunnen, et mul ei jää muud üle .....
Ma ei tea mida teha, kôik on muidugi alles nii värske ja emotsioonid on tugevad. Kuid ma ei saa temast aru, mida ta tahab, kas ta ei näe muud vôimalust kui et üks meist peab täielikult alluma teisele?
Mis ma tegema pean, ta ei ole nôus minuga kellegi poole pöörduma, ta väidab et keegi teine ei saa siin aidata. Kuid mina tean, et see on vôimalik.
Lugupidamisega murelik! =0(