Kas tõesti stress??? 29.10.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Probleem siis nimelt selle,et ei oska nagu enam edasi minna ?
Peres oleks nagu kõik korras ja nagu pole ka.
Oleme noor pere, võrdlemisi rahul oma eluga.
Lapsed on mul eelmise abikaasaga,omavahel meile lapsi pole...on tehtus Ivf aga tulemus 0(augustis 2007)uut katset ka ei julge eriti ette võtta.kardan,et psüühiliselt oleks see liiga raske...aga titaisu on meil suur...
Oleme ka keset kõige suuremat remondiaega...suur maja teha ja abikaasa üksi teeb,nii palju kui töö kõrvalt jaksab...
Mina tööl ei käi aga midagi teha ka ei jõua...kogu aeg teen midagi ja käöin kusagil aga kodus selle remondi keskel ei jõua koristada,hea kui söögigi valmis jõuan....
Abikaasaga on ka viimasel ajal ütlemist,mulle tundub,et me ei saa oma asjadega piisavalt kiiresti toime ja tema kaebab,et ma ajan teda liiga palju tagant...meil pole aega eriti teineteisega suheldagi ja kui suhtleme siis kipub see vahest teravaks minema....Õhkkond on närviline,lapsed sõna ei kuule,segadus on igal pool,midagi teha ei jõua....üks tühi tõmblemine kogu aeg...Ja kui võtamegi aja maha siis on nagu kahju ,et jälle aeg raisus ja üks töö jälle tegemata....
Vot ei teagi mida nagu teha ja kuidas olla...liiga palju on korraga ette võetud ja kahekesi on raske aga toetuspunkti ka ei ole....
Tülidki on kerged tulema ja sõbrad solvunud,et nendega läbi ei käi...
Ja kui me üritame mehega oma suhteid natuke lahti rääkida,siis on mõlemad pooled kiired solvuma ja klattimise asemel tulevad süüdistused....kummalgi pole aega teist kuulata...
Ühine tulemata laps tekitab minus pingeid ja tunnet,et ehk pole mul õigust oma meest kinni hoida,saaks ta ju teisega lapse kui soovi on,sest probleem on minus....
Mehele ei meeldi,et mina kõike korraldan ja sätin ja tema soove ei arvesta ja minule tundub,et kui ma ise ei tee siis mehe poolest jäävadki need asjad tegemata...No loomu vahe on ka ,sest mina olen kiire ja vahel liig impulsiivne ja tema aeglane ja väga kaua järelemõtlev....mina liigraiskav tema ihnuskoi...Mina solvun kiiresti ja andestan kähku...tema jälle solvub aeglasemalt aga südames hoiab kaua...
Eesmärke on liiga palju ja aega liiga vähe....
Kas tõesti stress ja mida siis teha,et selles kiires kiires elus ka omavahel toime saada ja natukegi rõõmu tunda sellest mida tehtud on,mitte põdeda seda mis kõik tegemata on???
Lugupidamisega L