depressioon 14.12.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!



Olen 25-aastane naine ja depressioon väiksemal või suuremal määral on mind vaevanud juba mitu aastat. Kõik hakkas pihta siis, kui pettusin valitud erialas, aga et olin juba peaaegu lõpusirgel, pidin ikka kooli ära lõpetama, seda enam, et vanematele poleks vastasel korral enam julgenud otsa vaadata.

Tunnen, et ma ei leia oma kohta elus ja ma ei suuda kunagi olla rahul sellega, mis mul on. Mul on töö, see meeldib mulle, aga mõnikord harab hommikuti ärgates meeletu masendus ja ei taha kohe üldse ärgata ja tööle hakata. Olen väga närviline ja suhted lähedaste inimestega on seetõttu parajalt pingelised. Kolisin teise linna elama, et mitte olla liiga lähedal vanematele ja taluda iganädalasi üksteise külastamisi. Ma ei suuda unustada, kuidas isa mind mu teismeliseeas purjus päi sinikaid täis peksis ja kuidas ma pidin tema eest põgenema ja tänavatel konutama. Praegu suhtub ta minusse küll nagu täiskasvanusse ja see ongi kuidagi veel hullem, sest mina lihtsalt ei saa sellistest painavatest mälestustest üle. Ema räägib kogu aeg, et olen tema elu ainuke mõte ja viriseb ja muretseb mu pärast. Olen juba enne neid külastamist nädal aega mustas masenduses ja pärast seda ka pidevalt. Mõtlen hirmuga, et kunagi saabub päev, mil pean neid hooldama hakkama. Ma ei tea, kas suudan seda, ei taha neile haiget teha, aga muutun lihtsalt hirmus närviliseks iga kord nendega koos olles. täieliku egoisti tunne tuleb peale.

Elukaaslasega on suhted ka pingelised, läheme tülli ka kõige väiksemate asjade pärast. Tavaliselt olen mina see, kes ärritub ja kuskil me eriti ei käi ka. Tegelikult mulle ei meeldigi, kui ta minuga muudkui igal pool kaasas käib kogu aeg, vahel tahaks ikka niisama sõbrannadega lobiseda, aga nii raske on talle selgeks teha, et ma teda ei taha ja siis tuleb jälle tüli ja pahandust. Meessoost sõpradega pole ma temaga koosolemise ajal üldse suhelnud. Seksuaalelu praktiliselt puudub ja ega mina seda väga ei igatsegi, mulle pole kunagi seks eriti meeldinud, aga tema tahaks kas või mitu korda päevas. Olen küll püüdnud talle meele järgi olla, aga lõpmatuseni seda ei suuda. Varem mõtlesin meie ühise tuleviku peale, aga enam mitte ja kuidagi mõttetu ja paha tundub niimoodi koos elada, aga minna pole mul ka kuhugi ja finantsolukord on vilets, sõltun mehest ja vanematest.

Tean väga hästi, mida peaksin endaga peale hakkama, kas või end füüsiliselt rohkem liigutama ja püüdma pisiasjadest üle olla ning lähedaste inimestega rääkima ja asju arutama, sest nad kõik on arusaajad inimesed, aga mina olen üks igavene närvipundar ja teen neile ainult haiget. Ei saa ise hakkama. Kuhu võiksin Tartus pöörduda? Ravikindlustust mul ei ole ja raha ka kuigi palju mitte. Tahan sellest närvilisusest ja masendusest lahti saada ja vanemate ja elukaaslasega ka suhteid korda saada.



Ette tänades,



M.