SERTRALIN ACTAVIS 50 MG

Depressioon. Depressiooni retsidiivide vältimine.
Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.
Obsessiiv-kompulsiivne häire (OKH) täiskasvanutel ja pediaatrilistel patsientidel vanuses 6…17-aastat.
Sotsiaalne ärevushäire
Posttraumaatiline stresshäire (PTSH).

Sertraliini manustatakse üks kord ööpäevas, hommikul või õhtul.
Sertraliini tabletti võib manustada koos toiduga või ilma.

Ravi alustamine

Depressioon ja OKH
Sertraliinravi alustatakse annusega 50 mg ööpäevas.

Paanikahäire, PTSH ja sotsiaalne ärevushäire
Algannus on 25 mg ööpäevas. Ühe nädala pärast tuleks annust suurendada 50 mg-ni üks kord ööpäevas.
Selline annustamisskeem vähendab ravi algstaadiumis paanikahäirele iseloomulike kõrvaltoimete
esinemissagedust.

Annuse kohandamine

Depressioon, OKH, paanikahäire, sotsiaalne ärevushäire ja PTSH
Patsientidele, kelle ravivastus annusele 50 mg ei ole piisav, võib manustada suuremaid annuseid.
Annust võib suurendada 50 mg kaupa vähemalt ühenädalase intervalliga kuni maksimaalse annuseni
200 mg ööpäevas. Annust ei tohi muuta sagedamini kui üks kord nädalas, sest sertraliini eliminatsiooni
poolväärtusaeg on 24 tundi.

Ravitoime hakkab ilmnema ligikaudu 7 päeva pärast. Siiski on täieliku ravitoime saavutamiseks tavaliselt
vajalikud pikemad perioodid, eriti obsessiiv-kompulsiivse häire korral.

Säilitusravi

Pikaajalise ravi korral tuleb kasutada väikseimat toimivat annust, mida võib sõltuvalt ravivastusest
vastavalt vajadusele kohandada.

Depressioon
Pikaajaline ravi võib olla samuti sobiv raskete depressiivsete episoodide (MDE) retsidiivide vältimiseks.
Enamustel juhtudel on soovitatav annus MDE retsidiivi vältimiseks sama, mida kasutatakse olemasoleva
episoodi puhul. Depressiooniga patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja vältel (vähemalt 6 kuud), et
kindlustada sümptomite täielik kadumine.

Paanikahäire ja OKH
Ravi jätkamise otstarbekust tuleb paanikahäire ja obsessiiv-kompulsiivse häire korral regulaarselt hinnata,
sest nende häirete korral ei ole relapside ärahoidmine tõestatud.

Lapsed

Obsessiiv-kompulsiivse häirega lapsed ja noorukid
13…17-aastased: algannus on 50 mg üks kord ööpäevas.
6…12-aastased: algannus on 25 mg üks kord ööpäevas. Ühe nädala pärast võib annust suurendada 50 mg-
ni üks kord ööpäevas.

Kui soovitud ravivastust ei saada, võib annust mõne nädala jooksul vastavalt vajadusele 50 mg kaupa
suurendada. Suurim ööpäevane annus on 200 mg. Siiski tuleb annuse suurendamisel üle 50 mg ööpäevas
üleannustamise vältimiseks silmas pidada, et laste kehakaal on täiskasvanute omast reeglina väiksem.
Annuse muutmiste vaheline intervall peab olema vähemalt üks nädal.

Tõhusust laste depressiooni korral ei ole näidatud.

Andmed alla 6-aastaste laste kohta puuduvad (vt ka lõik 4.4).

Kasutamine eakatel
Eakatele patsientidele tuleb ravimit annustada ettevaatlikult, sest neil võib esineda suurem hüponatreemia
risk (vt lõik 4.4).

Kasutamine maksapuudulikkusega patsientidele
Maksahaigusega patsientidele tuleb sertraliini manustada ettevaatusega. Maksakahjustusega patsiendid
peavad kasutama väiksemaid annuseid või manustama ravimit harvemini (vt lõik 4.4).
Sertraliini ei tohi kasutada raske maksakahjustuse korral, sest selle kohta puuduvad kliinilised andmed
(vt lõik 4.4).

Kasutamine neerupuudulikkusega patsientidele
Neerupuudulikkusega patsientide annuse kohandamine ei ole vajalik (vt lõik 4.4).

Sertraliinravi lõpetamisel esinenud ärajätunähud
Ravi ei tohi lõpetada järsku. Sertraliinravi lõpetamisel tuleb annust vähendada järk-järgult vähemalt 1…2
nädala jooksul, et vähendada ärajätunähtude tekkeriski (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui annuse vähendamisel või
ravi lõpetamisel tekivad talumatud sümptomid, võib kaaluda ravi jätkamist eelnevalt kasutatud annusega.
Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid aeglasemalt

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Samaaegne ravi pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega on
serotoniinisündroomi tekkeohu tõttu vastunäidustatud. Serotoniinisündroomi sümptomid on agiteeritus,
treemor ja hüpertermia. Ravi sertraliiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva vältel pärast ravi lõpetamist
pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga. Ravi sertraliiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi
alustamist pöördumatu MAO toimega inhibiitoriga (vt lõik 4.5).

Samaaegne kasutamine pimosiidiga (vt lõik 4.5).

Serotoniinisündroom (SS) või maliigne neuroleptiline sündroom (MNS)
SSRI-de, sealhulgas sertraliini kasutamisel, on teatatud potentsiaalselt eluohtlike sündroomide, nagu
serotoniinisündroomi (SS) või maliigse neuroleptilise sündroomi (MNS) tekkest. SS-i või MNS-i tekkeoht
suureneb, kui SSRI-dega samal ajal kasutatakse serotoninergilisi ravimeid (sh triptaanid), serotoniini
metabolismi kahjustavaid ravimeid (sh MAO inhibiitorid), antipsühhootikume ja teisi dopamiini
antagoniste. Patsiente tuleb jälgida SS-i või MNS-i sündroomi nähtude ja sümptomite ilmnemise suhtes
(vt lõik 4.3 „Vastunäidustused“).

Üleviimine selektiivsetelt serotoniini tagasihaarde inhibiitoritelt (SSRI-delt), antidepressantidelt või
antiobsessiivsetelt ravimitelt
Teistelt SSRI-delt, antidepressantidelt ja antiobsessiivsetelt ravimitelt sertraliinile üleviimise optimaalse
ajastamise kohta on vähe kontrollitud andmeid. Nimetatud ravimitelt, eriti pikatoimelistelt ravimitelt, nagu
fluoksetiin, peab sertraliinile üleviimine toimuma ettevaatlikult ja arstliku kontrolli all.

Teised serotoninergilised ravimid, nagu trüptofaan, fenfluramiin ja 5-HT agonistid
Sertraliini manustamine koos teiste ravimitega, mis tugevdavad serotoninergilise neurotransmissiooni
toimeid, nagu trüptofaan, fenfluramiin või 5-HT agonistid, või taimsed ravimid, nagu naistepuna
(Hypericum perforatum), peab toimuma ettevaatlikult ning võimaluse korral tuleb seda vältida, sest esineb
farmakodünaamilise koostoime võimalus.

Mania või hüpomania aktiviseerumine
Väikesel osal patsientidest, keda raviti kasutusel olevate antidepressantide ja antiobsessiivsete ravimite,
sealhulgas sertraliiniga, on täheldatud mania/hüpomania sümptomite tekkimist. Seetõttu tuleb sertraliini
manustada ettevaatlikult mania/hüpomania anamneesiga patsientidele. Arst peab patsienti tähelepanelikult
jälgima. Kõigil patsientidel, kellel algab mania faas, tuleb sertraliinravi katkestada.

Skisofreenia
Skisofreenilistel patsientidel võivad süveneda psühhootilised sümptomid.

Krambid
Sertraliinravi ajal võivad tekkida krambid: sertraliini kasutamist tuleb vältida ebastabiilse epilepsiaga
patsientidel ja kontrolli all oleva epilepsiaga patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida. Krampide tekkimisel
tuleb sertraliinravi lõpetada.

Suitsiid/suitsiidimõtted/suitsiidikatsed või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese
paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu
näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks
sertraliini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb
muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga
patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt
jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebokontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti
ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida
tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke),
suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel
juhtudel koheselt arsti poole.

Lapsed
Sertraliini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks, välja arvatud obsessiiv-kompulsiivse
häirega 6…17 aasta vanuste patsientide puhul. Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud
lastel ja noorukitel platseeborühmaga võrreldes rohkem suitsidaalset käitumist (suitsiidikatseid ja
suitsiidimõtteid) ning vaenulikkust (peamiselt agressiivsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliiniline
seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt
jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja
noorukite kasvamisele, küpsemisele ning kognitiivsele ja käitumuslikule arengule. Arstid peavad
pikaajalise ravi vältel jälgima pediaatrilisi patsiente nende organsüsteemide muutuste suhtes.

Ebanormaalsed veritsused/hemorraagia
SSRI-de kasutamisega seoses on teatatud ebanormaalsetest veritsustest, nagu nahaalused verevalumid ja
purpur ja muud hemorraagilised sündmused, nagu gastrointestinaalne või günekoloogiline verejooks.
SSRI-de kasutamisel peavad olema ettevaatlikud eriti need patsiendid, kes tarvitavad samaaegselt
ravimeid, mis teadaolevalt mõjutavad trombotsüütide funktsiooni (nt antikoagulandid, atüüpilised
antipsühhootikumid ja fenotiasiinid, enamus tritsüklilistest antidepressantidest, atsetüülsalitsüülhape ja
mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d)), ning patsiendid, kellel on varem esinenud
ebanormaalseid veritsusi (vt lõik 4.5).

Hüponatreemia
SSRI-de või SNRI-de, sealhulgas sertraliiniga ravimisel võib esineda hüponatreemiat. Paljudel juhtudel
näib hüponatreemia tekkivat antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH) tulemusena. On
esinenud seerumi naatriumisisaldust alla 110 mmol/l.
Eakatel patsientidel on SSRI-de ja SNRI-de kasutamise korral suurem risk hüponatreemia tekkimiseks. Ka
diureetikume kasutavatel või muul viisil dehüdreeritud patsientidel võib esineda suurem risk (vt
Kasutamine eakatel). Sümptomaatilise hüponatreemiaga patsiendid peavad sertraliini kasutamise lõpetama
ja arstid peavad määrama sobivama ravi. Hüponatreemia nähud ja sümptomid hõlmavad peavalu,
kontsentreerumisraskusi, mäluhäireid, segasust, nõrkust ja tasakaaluhäireid, mis võivad põhjustada
kukkumisi. Raskemate ja/või ägedamate juhtudega kaasnevad nähud ja sümptomid hõlmavad
hallutsinatsioone, minestust, krampe, koomat, hingamisseiskust ja surma.

Sertraliinravi lõpetamisel esinenud ärajätunähud
Ärajätunähud seoses ravi lõpetamisega on sagedased, eriti kui ravi lõpetamine toimub järsku (vt lõik 4.8).
Kliinilistes uuringutes esines sertraliiniga ravitud patsientidel ärajätunähte 23% nendest, kes lõpetasid
sertraliini kasutamise, võrreldes 12% nendest, kes jätkasid sertraliinravi.

Ärajätunähtude tekkerisk sõltub mitmest tegurist, sealhulgas ravi kestusest, kasutatavast annusest ja
annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedasemad nähud on pearinglus, sensoorsed haired (sealhulgas
paresteesia), unehäired (sealhulgas unetus ja pingelised unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või
oksendamine, treemor ja peavalu. Üldiselt on need sümptomid kerged kuni mõõdukad, kuid mõnedel
patsientidel võivad need olla küllaltki tugevad. Tavaliselt esinevad need esimestel päevadel pärast ravi
lõpetamist, kuid väga harvadel juhtudel on selliseid sümptomeid täheldatud ka patsientidel, kes on
tahtmatult annuse vahele jätnud. Üldiselt on need sümptomid isepiirduvad ja mööduvad tavaliselt 2 nädala
jooksul, kuigi mõnel juhul võivad kauem kesta (2…3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi
lõpetamisel sertraliini annust järk-järgult vähendada mitme nädala või kuu jooksul vastavalt patsiendi
vajadustele (vt lõik 4.2).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Sertraliini kasutamist on seostatud akatiisia tekkimisega, mida iseloomustab subjektiivne ebameeldiv või
kurnav rahutus ja liikumisvajadus, millega sageli kaasneb võimetus rahulikult istuda või seista. Seda
esineb kõige tõenäolisemalt paari esimese ravikuu jooksul. Nende sümptomite tekkimisel võib annuse
suurendamine olla kahjulik.

Maksakahjustus
Sertraliin metaboliseerub ulatuslikult maksas. Kergekujulise stabiilse maksatsirroosiga patsientidel läbi
viidud korduva manustamise farmakokineetiline uuring näitas eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemist
ning ligikaudu kolm korda suuremat AUC-d ja Cmax-i võrreldes terve maksafunktsiooniga patsientidega.
Kahe rühma vahel ei täheldatud mingit märkimisväärset erinevust plasmavalkudega seondumises.
Sertraliini peavad maksahaigusega patsiendid ettevaatlikult kasutama. Maksakahjustusega patsientidele
tuleb manustada väiksemaid annuseid või suurendada manustamisintervalle. Sertraliini ei tohi kasutada
raske maksakahjustusega patsiendid (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus
Sertraliin metaboliseerub ulatuslikult, ja ravimi eritumine uriiniga muutumatul kujul on vähemtähtis
eliminatsioonitee. Uuringutes, mis viidi läbi kergekujulise kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini
kliirens 30...60 ml/min) patsientidel või mõõduka kuni raskekujulise neerukahjustusega (kreatiniini
kliirens 10...29 ml/min) patsientidel, ei erinenud korduva manustamise farmakokineetilised parameetrid
(AUC0-24 või Cmax) oluliselt kontrollrühma vastavatest näitajatest. Neerukahjustuse astmest lähtuvalt ei
vaja sertraliini annus kohandamist.

Kasutamine eakatel
Kliinilistes uuringutes on osalenud üle 700 eaka patsiendi (>65-aastased). Kõrvaltoimete profiil ja nende
esinemissagedus olid eakatel samasugused kui noorematel täiskasvanutel.

SSRI-sid või SNRI-sid, sealhulgas sertraliini, on siiski seostatud kliiniliselt olulise hüponatreemia
juhtudega eakate patsientide puhul, kellel võib olla suurem risk selle kõrvaltoime esinemiseks (vt
hüponatreemia kohta lõik 4.4).

Suhkurtõbi
Suhkurtõvega patsientidel võib ravimine SSRI-ga muuta vere glükoosisisaldust, mis võib olla tingitud
depressioonisümptomite leevenemisest. Sertraliinravi ajal tuleb patsientidel, kes saavad sertraliinravi,
hoolikalt jälgida vere glükoosisisalduse väärtusi ja vajaduse korral insuliini ja/või suukaudsete
diabeedivastaste ravimite annust kohandada.

Elekter-krampravi
Kliinilisi uuringuid, mis hindaksid sertraliinravi ja EKR kombineeritud kasutamisest tulenevaid riske või
eeliseid, ei ole läbi viidud.

Greipfruudimahl
Sertraliini ei soovitata manustada koos greipfruudimahlaga (vt lõik 4.5).

Toime uriini sõeltestidele
Sertraliini võtvatel patsientidel on teatatud valepositiivsetest uriini immuunanalüüsi sõeltestidest
bensodiasepiinide suhtes. Selle põhjuseks on sõeltestide vähene spetsiifilisus. Valepositiivseid
testitulemusi võib oodata mitme päeva jooksul pärast sertraliinravi lõpetamist. Kinnitavad testid, nagu
gaaskromatograafia/massispektromeetria, eristavad sertraliini bensodiasepiinidest.

Suletudnurga glaukoom
SSRI-d, sealhulgas sertraliin, võivad mõjutada pupillide suurust, mis põhjustab müdriaasi. Taoline
müdriaatiline toime võib ahendada silma nägemisvälja, mis põhjustab silmasisese rõhu tõusu ja
suletudnurga glaukoomi, seda eriti eelsoodumusega patsientidel. Seetõttu tuleb sertraliini ettevaatusega
kasutada suletudnurga glaukoomiga või glaukoomi anamneesiga patsientidel.

Laktoosi sisaldavad ravimid
Kuna õhukese polümeerikattega tablett sisaldab abiainena laktoosi (vt lõik 6.1), ei tohiks patsiendid, kellel
esineb harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasi defitsiit või glükoosi-galaktoosi
imendumisehäire, seda ravimit võtta.

Vastunäidustatud

MAO-inhibiitorid
Pöördumatu toimega (mitteselektiivsed) MAO inhibiitorid (selegiliin)
Sertraliini ei tohi kasutada samaaegselt pöördumatu toimega (mitteselektiivsete) MAO inhibiitoritega
nagu näiteks selegiliin. Ravi sertraliiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva vältel pärast ravi lõpetamist
pöördumatu toimega (mitteselektiivse) MAO inhibiitoriga. Ravi sertraliiniga tuleb lõpetada vähemalt 7
päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega (mitteselektiivse) MAO inhibiitoriga (vt lõik 4.3).

Pöörduva toimega selektiivne MAO inhibiitor (moklobemiid)
Serotoniinisündroomi tekkeohu tõttu ei tohi sertraliini samaaegselt kasutada koos pöörduva toimega
selektiivse MAO inhibiitoriga (näiteks moklobemiid). Pärast pöörduva toimega MAO inhibiitori
kasutamise lõpetamist võib ravi sertraliiniga alustada lühema võõrutusperioodi järel kui 14 päeva. Ravi
sertraliiniga on soovitatav lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöörduva toimega MAO
inhibiitoriga (vt lõik 4.3).

Pöörduva toimega mitteselektiivsed MAO inhibiitorid (linesoliid)
Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor, mida ei tohi
kasutada samal ajal koos sertraliiniga (vt lõik 4.3).

Patsientidel, kes on hiljuti kasutanud mõnda MAO inhibiitorit ja kellel on alustatud ravi sertraliiniga või
kes on mõni aeg enne ravi alustamist MAO inhibiitoriga kasutanud sertraliini, ja kellel on täheldatud
tõsiseid kõrvaltoimeid, nagu treemor, müokloonus, diaforees, iiveldus, oksendamine, punetus, pearinglus
ja hüpertermia koos neuroleptilist maliigset sündroomi meenutavate nähtudega, krambid ning surm.

Pimosiid
Uuringus, mis jälgis 2 mg pimosiidi ühekordse annuse koosmanustamist sertraliiniga, täheldati pimosiidi
plasmakontsentratsiooni suurenemist ligikaudu 35% võrra. Selle taseme tõusuga ei kaasnenud mingeid
muutusi EKG-s. Arvestades kirjeldatud koostoime ebaselget toimemehhanismi ja pimosiidi kitsast
terapeutilist indeksit, on sertraliini ja pimosiiidi koosmanustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Koosmanustamine sertraliiniga ei ole soovitatav

KNS-i depressandid ja alkohol
Sertraliini 200 mg annuse manustamine ööpäevas koos alkoholi, karbamasepiini, haloperidooli või
fenütoiiniga ei võimendanud viimaste toimet kognitiivsele ega psühhomotoorsele funktsioonile tervete
vabatahtlike puhul. Siiski ei ole sertraliinravi ajal soovitatav alkoholi tarbida.

Teised serotoninergilised ravimid
Vt lõik 4.4.

Ettevaatus on samuti vajalik üldanesteesias või kroonilise valu ravis kasutatava fentanüüli puhul.

Spetsiaalsed ettevaatusabinõud

Liitium
Platseebokontrollitud uuringutes tervete vabatahtlikega ei muutnud sertraliini manustamine samaaegselt
liitiumiga oluliselt liitiumi farmakokineetikat. Võrreldes platseebogrupiga suurenes treemori
esinemissagedus, mis viitab farmakodünaamilise koostoime võimalusele. Sertraliini koosmanustamisel
liitiumiga tuleb patsiente vastavalt jälgida.

Fenütoiin
Platseeboga kontrollitud uuring tervete vabatahtlikega näitab, et sertraliini korduv manustamine annuses
200 mg ööpäevas ei põhjusta fenütoiini metabolismi kliiniliselt olulist pärssimist. Sellele vaatamata
soovitatakse fenütoiini plasmakontsentratsioone pärast sertraliinravi alustamist jälgida ja fenütoiini annust
vastavalt kohandada, sest mõnedel juhtudel on esinenud sertraliini kasutavatel patsientidel kõrge
fenütoiini kontsentratsioon. Lisaks võib sertraliini ja fenütoiini samaaegne manustamine põhjustada
sertraliini plasmakontsentratsiooni vähenemist. Ei saa välistada, et teised CYP3A4 indutseerijad, näiteks
fenobarbitaal, karbamasepiin, naistepunaürt, rifampitsiin võivad põhjustada sertraliini
plasmakontsentratsiooni vähenemist.

Triptaanid
Harva on teatatud turuletulekujärgselt juhtudest, mis kirjeldavad nõrkuse, hüperrefleksia,
koordinatsioonihäirete, segasuse, ärevuse ja agitatsiooni tekkimist patsientidel pärast sertraliini ja
sumatriptaani koosmanustamist. Kasutamisel koos samasse klassi kuuluvate ravimitega (triptaanid) võivad
tekkida serotonergilise sündroomi nähud. Kui kliiniliselt on õigustatud sertraliini ja triptaanide samaaegne
kasutamine, soovitatakse patsienti vastavalt jälgida (vt lõik 4.4).

Varfariin
Sertraliini samaaegne manustamine annuses 200 mg ööpäevas koos varfariiniga põhjustas väikese, kuid
statistiliselt olulise protrombiiniaja pikenemise, mis harvadel juhtudel võib mõjutada INR-i väärtust.
Seega tuleb sertraliinravi alustamisel või lõpetamisel jälgida hoolikalt protrombiiniaega.

Muud koostoimed, digoksiin, atenolool, tsimetidiin
Koosmanustamine tsimetidiiniga põhjustas sertraliini kliirensi olulist vähenemist. Nende muutuste
kliiniline tähtsus ei ole teada. Sertraliin ei mõjuta atenolooli beeta-adrenoblokeerivat toimet. Samuti ei
täheldatud sertraliini 200 mg ööpäevase annuse korral koostoimet digoksiiniga.

Trombotsüütide funktsiooni mõjutavad ravimid
Kui trombotsüütide funktsiooni mõjutavaid ravimeid (nt MSPVA-d, atsetüülsalitsüülhape ja tiklopidiin)
või teisi, verejooksude tekkeriski suurendavaid ravimeid kasutatakse koos SSRI-dega sealhulgas
sertraliiniga, võib verejooksude risk suureneda (vt lõik 4.4).

Tsütokroom P450 vahendusel metaboliseeruvad ravimid
Sertraliin võib toimida nõrga kuni mõõduka CYP 2D6 inhibiitorina.Sertraliini 50 mg ööpäevase annuse
korduval manustamisel esines mõõdukas desipramiini (isoensüüm CYP 2D6 aktiivsuse parameeter)
tasakaalukontsentratsiooni suurenemine plasmas (keskmiselt 23...37%). Kliiniliselt olulised võivad esineda teiste CYP 2D6 substraatidega, millel on kitsas terapeutiline indeks, nagu 1C klassi
antiarütmikumid (propafenoon ja flekainiid), tritsüklilised antidepressandid ja tüüpilised
antipsühhootikumid, eriti suuremate sertraliini annuste korral.

Sertraliin ei inhibeeri kliiniliselt olulisel määral CYP 3A4, CYP 2C9, CYP 2C19 ega CYP 1A2. See on
tõestatud in vivo koostoime uuringutes CYP3A4 substraatidega (endogeenne kortisool, karbamasepiin,
terfenadiin, alprasolaam), CYP2C19 substraadi diasepaamiga ning CYP2C9 substraatide tolbutamiidi,
glibenklamiidi ja fenütoiiniga. In vitro uuringud näitavad, et sertraliinil on kas vähene CYP 1A2 pärssiv
toime või puudub see üldse.

Kaheksal tervel jaapanlasel läbi viidud ristuva ülesehitusega uuringus suurendas kolme klaasi
greipfruudimahla joomine ööpäevas sertraliini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 100% võrra. Seetõttu
tuleb greipfruudimahla tarbimist vältida sertraliini ravi ajal (vt lõik 4.4).

Tuginedes koostoime uuringule greipfruudimahlaga, ei saa välistada, et sertraliini samaaegne
manustamine tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, nt proteaasi inhibiitorid, ketokonasool, itrakonasool,
posakonasool, vorikonasool, klaritromütsiin, telitromütsiin ja nefasodoon, tooks kaasa veelgi suurema
sertraliini sisalduse tõusu.. See puudutab ka mõõdukaid CYP3A4 inhibiitoreid, nt aprepitant,
erütromütsiin, flukonasool, verapamiil ja diltiaseem. Ravi ajal sertraliiniga tuleb vältida tugevate CYP3A4
inhibiitorite tarbimist.

CYP2C19 aeglastel metaboliseerijatel on kiirete metaboliseerijatega võrreldes sertraliini plasmasisaldus
ligikaudu 50% suurem (vt lõik 5.2). Seetõttu ei saa välistada koostoimete võimalust CYP2C19
tugevatoimeliste inhibeerijatega nt omeprasool, lansoprasool, pantoprasool, rabeprasool, fluoksetiin,
fluvoksamiin.

Rasedus
Rasedate kohta puuduvad vastavad hästi kontrollitud uuringud. Siiski ei näidanud oluline andmete hulk
tõendeid kaasasündinud väärarendite põhjustamise kohta sertraliini poolt. Loomkatsetes esinesid toimed
reproduktiivsusele, mille põhjuseks oli arvatavasti toksilisus emasloomale ravimit farmakodünaamilise
toime ja/või otsese farmakodünaamilise toime tõttu lootele (vt lõik 5.3).

On teatatud, et sertraliini kasutamine raseduse ajal põhjustab mõnedel vastsündinutel, kelle emad on
saanud sertraliini, sümptomeid, mis on samalaadsed võõrutusreaktsioonidega. Sellist fenomeni on
täheldatud ka teiste SSRI antidepressantide puhul. Sertraliini ei soovitata kasutada raseduse ajal, välja
arvatud juhtudel, kui naise kliiniline seisund on selline, et ravi oodatav kasu ületab võimaliku riski.

Kui ema on sertraliini kasutanud raseduse hilistes staadiumites, eriti kolmandal trimestril, tuleb
vastsündinuid jälgida. Kui ema kasutas sertraliini raseduse hilistes staadiumites, võivad vastsündinul
esineda järgmised sümptomid: hingamisdistress, tsüanoos, apnoe, krambid, kehatemperatuuri
ebastabiilsus, imemisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia,hüperrefleksia,
treemor, värisemissoodumus, ärrituvus, letargia, pidev nutmine, unisus ja magamisraskused. Nende
sümptomite põhjuseks võivad olla kas serotonergilised toimed või ärajätunähud. Enamusel juhtudel
algavad tüsistused kohe või varsti (<24 tundi) pärast sünnitust.

Epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilisemas
staadiumis, võib suurendada püsiva pulmonaalse hüpertensiooni tekkeriski vastsündinutel. Täheldatud risk
oli 5 juhtu 1000 raseduse kohta. Üldpoulatsioonis esineb 1 kuni 2 pulmonaalse hüpertensiooni juhtu1000
raseduse kohta

Imetamine
Avaldatud andmed sertraliini sisalduse kohta rinnapiimas näitavad, et rinnapiima eritub väheses koguses
sertraliini ja selle metaboliiti N-desmetüülsertraliini. Üldiselt leiti imikute seerumist ebaolulisi kuni
avastamatuid kontsentratsioone, välja arvatud ühel imikul, kellel esines seerumikontsentratsioon 50% ema
omast (kuid ilma märgatavate mõjudeta tervisele). Senini ei ole sertraliini kasutavate imetavate emade
lastel teatatud kõrvaltoimete esinemisest, kuid seda riski ei saa välistada. Imetavad emad tohivad
sertraliini kasutada vaid siis, kui arst otsustab, et ravist saadav kasu kaalub üle võimalikud ohud

Fertiilsus
Loomkatsed ei näidanud sertraliini toimet fertiilsuse parameetritele (vt lõik 5.3).
Inimestel teatatud mõnede SSRI-de kõrvaltoimeteatiste alusel nähtub, et toime sperma kvaliteedile on
pöörduv.
Mõju inimese fertiilsusele ei ole seni uuritud.

Kliinilise farmakoloogia uuringud on näidanud, et sertraliin ei mõjuta psühhomotoorset käitumist. Kuid
patsienti tuleb hoiatada, et psühhotroopsed ravimid võivad nõrgendada vaimseid või füüsilisi võimeid, mis
on vajalikud potentsiaalselt ohtlike toimingute sooritamiseks, nagu autojuhtimine või masinate
käsitsemine.

Kõige sagedasem kõrvaltoime on iiveldus. Meeste sotsiaalse ärevushäire ravimisel täheldati
seksuaalfunktsiooni häiret (ejakulatsioonihäiret) sertraliinirühmas 14% ja platseeborühmas 0%. Need
kõrvaltoimed on annusest sõltuvad ja sageli mööduvad iseenesest ravi jätkamisel.

Topeltpimedates platseeboga kontrollitud uuringutes OKH, paanikahäire, PTSH ja sotsiaalse
ärevushäirega patsientidel oli sageli täheldatud kõrvaltoimete profiil sarnane sellega, mida täheldati
kliinilistes uuringutes depressiooniga patsientidel.

Tabelis 1 on toodud kõrvaltoimed, mis on saadud turuletulekujärgselt (sagedus teadmata) ja platseeboga
kontrollitud kliinilistest uuringutest depressiooni, OKH, paanikahäire, PTSH ja sotsiaalse ärevushäirega
patsientidel (hõlmab kokku 2542 sertraliinravi saanud ja 2145 platseebot saanud patsienti).
Mõnede tabelis 1 loetletud kõrvaltoimete tugevus ja esinemissagedus võivad ravi käigus väheneda ja selle
tõttu tavaliselt ravi ei lõpetata.

Tabel 1: Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimete esinemissagedus platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes depressiooni, OKH,
paanikahäire, PTSH ja sotsiaalse ärevushäirega patsientidel. Ühendatud analüüs ja turuletulekujärgne
kogemus (sagedus teadmata).

Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
Sagedus teadmata
(≥1/10)
(≥1/100 kuni
(≥1/1000 kuni
(≥1/10 000 kuni
(<1/10 000)

<1/10)
<1/100)
<1/1000)

Infektsioonid ja infestatsioonid

Farüngiit
Ülemiste
Divertikuliit,



hingamisteede
gastroenteriit,
infektsioon, nohu keskkõrvapõletik
Hea-, pahaloomulised ja täpsustamata kasvajad (sealhulgas tsüstid ja polüübid)



Kasvaja†


Vere ja lümfisüsteemi häired



Lümfadenopaatia
Leukopeenia,
trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired





Anafülaktoidne
reaktsioon, allergiline
reaktsioon, allergia
Endokriinsüsteemi häired





Hüperprolaktineemia,
hüpotüreoidism ja
ADH liignõristuse
sündroom
Ainevahetus- ja toitumishäired

Anoreksia,

Hüperkolestero-

Hüponatreemia,
söögiisu
leemia,
suhkurtõbi,
suurenemine*
hüpoglükeemia
hüperglükeemia
Psühhiaatrilised häired
Unetus (19%) Depressioon*,
Hallutsinat-
Konversiooni-

Paroniiria
depersonali-
sioonid*,
häire,
satsioon,
eufooriline
ravimisõltuvus,
luupainajad,
meeleolu*,
psühhootiline
ärevus*,
apaatia,
häire*,
agiteeritus*,
ebanormaalne
agressiivsus*,
erutuvus,
mõtlemine
paranoia,
libiido

suitsiidimõtted/
langus*,
suitsidaalne
hammaste
käitumine***,
krigistamine
unes kõndimine,
enneaegne
ejakulatsioon
Närvisüsteemi häired
Pearinglus
Paresteesia*,
Krambid*,
Kooma*,

Liikumishäired (sh
(11%), unisus treemor,
tahtmatud
koreoatetoos,
ekstrapüramidaalsed
(13%),
hüpertoonia,
lihaskontrakt-
düskineesia,
sümptomid, nagu
peavalu
düsgeusia,
sioonid*,
hüperesteesia,
hüperkineesia,
(21%)*
tähelepanu-
koordinatsiooni
sensoorsed
hüpertoonia,
häire
häired,
häired
düstoonia, hammaste
hüperkineesia,

krigistamine või
amneesia,
kõndimishäired),
hüpesteesia*,
minestus. On
kõnehäired,
täheldatud ka
posturaalne
serotoniini-
pearinglus,
sündroomile või
migreen*
maliigse

neuroleptilise
sündroomile
iseloomulikke nähte
ja sümptomeid, mis
mõnikord kaasnevad
serotoninergiliste
ravimite samaaegse
kasutamisega ja mis
hõlmasid
agitatsiooni, segasust,
diaforeesi,
kõhulahtisust,
palavikku,
hüpertensiooni,
lihasjäikust ja
tahhükardiat.
Akatiisia ja
psühhomotoorne
rahutus (vt lõik 4.4),
tserebrovaskulaarne
spasm (sh pöörduv
tserebraalne
vasokonstriktsiooni
sündroom ja Call-Fleming’i sündroom)
Silma kahjustused

Nägemishäired

Glaukoom,

Ebanormaalne
pisarateede
nägemine,
haigused,
ebavõrdsed pupillid
skotoom,
diploopia,
fotofoobia,
hüpheem,
müdriaas*
Kõrva ja labürindi kahjustused

Tinnitus*
Kõrvavalu



Südame häired

Südamepeks-
Tahhükardia
Müokardiinfarkt,

lemine*

bradükardia,
südamehäired
Vaskulaarsed häired

Kuumahood*
Hüpertensioon*,
Perifeerne

Verejooksud (nagu
nahaõhetus
isheemia
ninaverejooks,
seedetrakti verejooks
või hematuuria)
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Haigutamine*
Bronhospasm*,
Larüngospasm,

Interstitsiaalne
düspnoe,
hüperventilat-
kopsuhaigus
ninaverejooks
sioon, hüpo-
ventilatsioon,
striidor,
düsfoonia,
luksumine
Seedetrakti häired
Kõhulahtisus
Kõhuvalu*,
Ösofagiit,
Veriroe, veri

Pankreatiit
(18%),
oksendamine*, düsfaagia,
väljaheites,

iiveldus
kõhukinnisus*, hemorroidid,
stomatiit, keele
(24%),
düspepsia,
liigne süljeeritus, haavandumine,
suukuivus
kõhupuhitus
keele
hambavalu,
(14%)
kahjustused,
keelepõletik, suu
röhitsus
haavandumine
Maksa ja sapiteede häired



Maksatalitluse

Rasked maksahäired
häire
(sh hepatiit, ikterus ja
maksapuudulikkus)
Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Lööve*,
Periorbitaalne
Dermatiit,

Harva on teatatud
suurenenud
turse*, purpur*,
bulloosdermatiit,
tõsistest
higistamine
alopeetsia*,
follikulaarne
nahareaktsioonidest
külm higi, kuiv
lööve,
(SCAR): nt Stevensi- nahk, urtikaaria*
ebanormaalne
Johnsoni sündroom ja
juuste tekstuur,
epidermaalne
ebanormaalne
nekrolüüs,
nahalõhn
angioödeem, näo
turse,
valgustundlikkus,
nahareaktsioonid,
sügelus
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Müalgia
Osteoartriit,
Luuhäired

Artralgia,
lihasnõrkus,
lihaskrambid
seljavalu,

lihastõmblused
Neerude ja kuseteede häired


Nüktuuria,
Oliguuria,


kusepeetus*,
kusepidamatus*,
polüuuria,
urineerimis-
pollakisuuria,
kõhklus
urineerimis-

häired
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired**
Ejakulatsioo-
Seksuaal-
Tupeverejooks,
Menorraagia,

Günekomastia,
nihäire (14%)
funktsiooni
naistel seksuaal-
atroofiline
ebaregulaarne
häire,
funktsiooni häire vulvovaginiit,
menstruatsioon
erektsiooni-

balanopostiit,

häire
voolus
suguelunditest,
priapism*,
galaktorröa*
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väsimus
Valu rinnus*
Halb
Song,

Perifeerne turse
(10%)*
enesetunne*,
ravimitaluvuse

külmavärinad,
vähenemine,
palavik*,
kõndimishäired
asteenia*, janu
Uuringud


Kehakaalu
Alaniinamino-

Kõrvalekalded
langus*,
transferaasi
kliiniliste
kehakaalu tõus*
aktiivsuse
laboratoorsete
suurenemine*,
analüüside
aspartaatamino-
tulemustes,
transferaasi
vereliistakute
aktiivsuse
funktsiooni
suurenemine*,
muutused, seerumi
ebanormaalsed
kolesteroolisisalduse
seemnerakud
suurenemine
Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused



Vigastus


Kirurgilised ja meditsiinilised protseduurid



Vasodilatatsiooni


protseduur
Kui kõrvaltoime esines depressiooni, OKH, paanikahäire, PTSH ja sotsiaalse ärevushäire korral,
klassifitseeritakse põhimõisted depressiooniuuringute põhimõistete kohaselt.
† Kasvaja esines ühel patsiendil sertraliinirühmas, platseeborühmas kasvajaid ei esinenud.
* Kõrvaltoimed, mida täheldati ka turuletulekujärgselt.
** Klassifitseerija kasutab selles mõlemat sugu hõlmavas rühmas suurt arvu patsiente: sertraliin (1118meest,
1424 naist), platseebo (926 meest, 1219 naist).
OKH puhul olid uuringud lühiajalised, vaid 1…12-nädalased.
*** Sertraliinravi ajal või varsti pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
juhtudest (vt lõik 4.4).

Sertraliinravi lõpetamisel esinenud ärajätunähud
Sertraliinravi lõpetamisel (eriti järsul) tekivad sageli ärajätunähud. Kõige sagedamini on teatatud
pearinglust, sensoorseid häireid (sealhulgas vääraistingud), unehäireid (sealhulgas unetus ja pingelised
unenäod), agiteeritust või ärevust, iiveldust ja/või oksendamist, treemorit ja peavalu. Üldiselt on need
kõrvaltoimed kerged kuni mõõdukad ja isemööduvad, siiski võivad need mõnedel patsientidel olla rasked
ja/või pikaajalised. Seetõttu soovitatakse sertraliinravi lõpetada annuse järk-järgulise vähendamisega (vt
lõigud 4.2 ja 4.4).

Eakad patsiendid
SSRI-sid või SNRI-sid, sealhulgas sertraliini, on seostatud kliiniliselt olulise hüponatreemia tekkimisega
eakatel patsientidel, kellel võib olla suurem risk selle kõrvaltoime tekkimiseks (vt lõik 4.4).

Lapsed
Sertraliiniga ravitud enam kui 600 pediaatrilisel patsiendil oli kõrvaltoimete profiil üldiselt samasugune
kui täiskasvanutega läbi viidud uuringutes. Kontrollitud uuringutes (n=281 sertraliiniga ravitud patsienti)
täheldati järgmisi kõrvaltoimeid:
Väga sage (≥ 1/10): peavalu (22%), unetus (21%), kõhulahtisus (11%) ja iiveldus (15%).
Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10): valu rinnus, mania, palavik, oksendamine, isutus, emotsionaalne labiilsus,
agressiivsus, agiteeritus, erutuvus, tähelepanuhäire, pearinglus, hüperkineesia, migreen, unisus, treemor,
nägemishäired, suukuivus, düspepsia, luupainajad, väsimus, kusepidamatus, lööve, akne, ninaverejooks,
kõhupuhitus.
Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100): EKG QT-intervalli pikenemine, suitsiidikatsed, krambid,
ekstrapüramidaalsed häired, paresteesia, depressioon, hallutsinatsioonid, purpur, hüperventilatsioon,
aneemia, maksatalitluse häired, alaniinaminotransferaasi aktiivsuse suurenemine, tsüstiit, herpes simplex,
väliskõrvapõletik, kõrvavalu, silmavalu, müdriaas, halb enesetunne, hematuuria, mädavilliline lööve,
riniit, vigastus, kehakaalu langus, lihastõmblused, ebanormaalsed unenäod, apaatia, albuminuuria,
pollakisuuria, polüuuria, rindade valulikkus, menstruatsioonihäired, alopeetsia, dermatiit,
nahakahjustused, ebanormaalne nahalõhn, urtikaaria, hammaste krigistamine, nahaõhetus.
Sagedus teadmata: enurees.

Klassiefekt
Peamiselt üle 50-aastastel patsientidel läbiviidud epidemioloogilised uuringutes ilmnes SSRI-sid ja
tritsüklilisi antidepressante saavatel patsientidel luumurdude suurenemise risk. Mehhanism, mis seda riski
suurendab on teadmata.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Toksilisus
Olemasolevad andmed on näidanud, et sertraliinil on lai ohutusindeks üleannustamise korral. Teatatud on
kuni 13,5 g sertraliini üleannustamisest. Surmaga on lõppenud sertraliini intoksikatsioon siis, kui
samaaegselt on kasutatud ka teisi ravimeid ja/või alkoholi. Seetõttu tuleb üleannustamist ravida aktiivselt.

Sümptomid
Üleannustamise sümptomid on serotoniini vahendatud kõrvaltoimed, nagu unisus, seedetrakti häired
(iiveldus ja oksendamine), tahhükardia, treemor, agiteeritus ja pearinglus. Harvemini on täheldatud
koomat.

Ravi
Spetsiifilist antidooti sertraliinile ei ole. Vajadusel vabastada hingamisteed ning tagada piisav hapniku
juurdepääs ja kopsude ventilatsioon. Üleannustamise ravis tuleb kaaluda aktiivsöe kasutamist, mida võib
kasutada koos lahtistiga ja mis võib olla vähemalt sama efektiivne kui maoloputus. Oksendamise
esilekutsumine ei ole soovitatav. Tuleb jälgida südame tööd ja teisi elutähtsaid näitajaid koos samaaegse
üldiste ja sümptomaatiliste toetavate meetmete rakendamisega. Forsseeritud diurees, dialüüs,
hemoperfusioon ja verevahetus ei anna tõenäoliselt tulemusi sertraliini suure jaotusruumala tõttu.

Sertraliini üleannustamine võib põhjustada QT-intervalli pikenemist, mistõttu on soovitatav kõikide
sertraliini üleannustamiste puhul EKG-monitooring.

Farmakoterapeutiline rühm: Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI).
ATC-kood: N06AB06.

Toimemehhanism
Sertraliin on tugev ja spetsiifiline neuronaalse serotoniini (5-HT) tagasihaarde inhibiitor in vitro, mis
põhjustab 5-HT toimete võimendumist loomadel. Sertraliinil on vaid väga nõrk toime noradrenaliini ja
dopamiini neuronaalsele tagasihaardele.

Farmakodünaamilised toimed
Kliinilistes annustes blokeerib sertraliin inimesel serotoniini seondumist trombotsüütidega. See ei avalda
loomadel stimuleerivat, sedatiivset ega antikolinergilist toimet ega kardiotoksilisust. Kontrollitud
uuringutes tervete vabatahtlikega ei tekitanud sertraliin sedatsiooni ega mõjutanud psühhomotoorseid
funktsioone. Kooskõlas 5-HT tagasihaarde selektiivse pärssimisega ei suurenda sertraliin
katehhoolaminergilist aktiivsust.
Sertraliinil puudub afiinsus muskariini- (kolinergiliste), serotoninergiliste, dopaminergiliste,
adrenergiliste, histaminergiliste, GABA- või bensodiasepiiniretseptorite suhtes. Sertraliini korduva
manustamisega loomadele kaasnes aju noradrenaliiniretseptorite tundlikkuse vähenemine, mida on
täheldatud ka teiste kliiniliselt efektiivsete antidepressantide ja antiobsessiivsete ravimite puhul.

Sertraliin ei tekita sõltuvust. Platseeboga kontrollitud topeltpimedas randomiseeritud uuringus, milles
võrreldi sertraliini, alprasolaami ja d-amfetamiini kalduvust inimestel sõltuvust tekitada, ei avaldanud
sertraliin positiivseid subjektiivseid toimeid, mis viitaksid sõltuvust tekitavale potentsiaalile. Vastupidi,
uuritavad isikud hindasid nii alprasolaami kui ka d-amfetamiini meeldivust, eufooriat ja sõltuvust tekitavat
potentsiaali platseebost tunduvalt suuremaks. Sertraliin ei tekitanud d-amfetamiini kasutamisega
kaasnevat stimulatsiooni ega ärevust ning alprasolaami kasutamisega kaasnevat sedatsiooni ega
psühhomotoorsete funktsioonide häirumist. Sertraliin ei tekita iha reesusmakaakidel, keda on õpetatud
endale ise kokaiini manustama, ka ei kujuta sertraliin endast aseainet reesusmakaake ergutavale d-
amfetamiinile ega pentobarbitaalile.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Kliinilised uuringud

Depressioon
Korraldati uuring, milles osalesid depressiooniga ambulatoorsed haiged, kes esialgses 8-nädalases avatud
ravifaasi uuringus olid reageerinud sertraliini annusele 50...200 mg päevas. Need patsiendid (n=295)
randomiseeriti 44 nädalat kestnud topeltpimedasse uuringusse, milles neile jätkati sertraliinravi
manustamist annuses 50...200 mg ööpäevas või anti platseebot. Sertraliinirühmas täheldati haigushoogude
kordumise sageduse statistiliselt olulist vähenemist võrreldes platseeborühmaga. Uuringu lõpetajatel oli
keskmine annus 70 mg ööpäevas. Ravile allunute protsent (defineeritud kui patsiendid, kellel ei esinenud
retsidiive) oli sertraliini- ja platseeborühmas vastavalt 83,4% ja 60,8%.

Posttraumaatiline stresshäire (PTSH)
Kolme posttraumaatilise stresshäirega patsientide üldpopulatsioonis tehtud uuringu kombineeritud
andmetel täheldati meestel naistega võrreldes väiksemat ravile reageerimise määra. Kahes
üldpopulatsiooni uuringus oli meeste ja naiste ravile reageerimise määr platseeborühmaga võrreldes
sarnane (naised: 57,2% vs 34,5%; mehed: 53,9% vs 38,2%). Mees- ja naissoost patsientide arv
summaarses üldpopulatsioonis oli vastavalt 184 ja 430, mistõttu naistel täheldatud tulemust võib pidada
usaldusväärsemaks. Lisaks sellele esines meestel sagedamini muid lähtetaseme muutujaid (ravimite ja
narkootikumide kuritarvitamine, stresshäire pikem kestvus, trauma allikas), mis korreleeruvad neil
täheldatud väiksema toimega.

Lapsed

Laste OKH
Sertraliini (50…200 mg päevas) ohutust ja tõhusust uuriti obsessiiv-kompulsiivse häirega (OKH) ja ilma
depressioonita laste (6…12-aastased) ja noorukite (13…17-aastased) ambulatoorses ravis. Pärast
ühenädalast ühekordse pimemenetlusega platseebo sissejuhatavat perioodi randomiseeriti patsiendid
juhuslikkuse alusel saama paindliku annusega ravi kas sertraliini või platseeboga 12 nädala jooksul. Laste
ravi (vanuses 6…12 eluaastat) alustati esialgu annusega 25 mg ööpäevas. Sertraliini saanud patsientidel
esines oluliselt suurem paranemine laste Yale-Browni obsessiiv-kompulsiivsuse skaalal CY-BOCS
(p=0,005), NIMH üldisel obsessiiv-kompulsiivsuse skaalal (p=0,019) ja CGI paranemise skaalal
(p=0,002). Lisaks esines suundumus suuremaks paranemiseks sertraliinirühmas võrreldes platseeboga ka
CGI raskusastme skaalal (p=0,089). CY-BOC keskmised lähtetaseme ja sellega võrreldava muutuse
skoorid platseeborühmas olid vastavalt 22,25 ± 6,15 ja -3,4 ± 0,82, samal ajal kui sertraliinirühmas olid
keskmised lähtetaseme ja sellega võrreldava muutuse skoorid vastavalt 23,36 ± 4,56 ja -6,8 ± 0,87. Post
hoc analüüsis oli ravile reageerinuid [(defineeritud kui patsiendid, kellel täheldati uuringu lõpuks CY-
BOC skoori (uuringu esmane tulemusnäitaja) ≥25% vähenemist võrreldes lähtetasemega )]
sertraliinirühmas 53% ja platseeborühmas 37% (p=0,03).

Pikaaegsed ohutuse ja tõhususe andmed pediaatrilise populatsiooni kohta puuduvad.

Andmed alla 6-aastaste laste kohta puuduvad.

Imendumine
Annustevahemikus 50...200 mg on sertraliinil annusest sõltuv farmakokineetika. 50...200 mg annuste
suukaudsel manustamisel inimestele üks kord ööpäevas 14 päeva jooksul saabub sertraliini maksimaalne
kontsentratsioon plasmas 4,5…8,4 tundi pärast ravimi manustamist.
Toit ei muuda oluliselt sertraliinitablettide biosaadavust.

Jaotumine
Ligikaudu 98% sertraliinist seondub plasmavalkudega.

Biotransformatsioon
Sertraliin metaboliseerub ulatuslikult esmasel maksapassaažil.

Eritumine
Sertraliini keskmine poolväärtusaeg on 26 tundi (vahemik 22...36 tundi). Kooskõlas lõpliku eliminatsiooni
poolväärtusajaga kumuleerub aine peaaegu kahekordselt enne tasakaalukontsentratsiooni saabumist, mis
saabub üks kord ööpäevas manustamise korral ühe nädala pärast. N-desmetüülsertraliini poolväärtusaeg
on vahemikus 62…104 tundi. Sertraliin ja N-desmetüülsertraliin metaboliseeruvad inimestel ulatuslikult ja
metaboliidid erituvad väljaheite ja uriiniga võrdsetes kogustes. Ainult väike kogus (<0,2%) sertraliini
eritub muutumatult uriiniga.

Spetsiifiliste patsiendirühmade farmakokineetika

Obsessiiv-kompulsiivse häirega pediaatrilised patsiendid
Sertraliini farmakokineetikat uuriti 29 pediaatrilisel patsiendil vanuses 6…12 aastat ja 32 noorukist
patsiendil vanuses 13…17 aastat. Patsientide annust suurendati järk-järgult kuni 200 mg-ni ööpäevas 32
päeva jooksul; algannuseks oli kas 25 mg või 50 mg ja annust suurendati samade inkrementidega. Nii 25
mg kui 50 mg režiim olid võrdselt hästi talutavad. 200 mg annuse tasakaalukontsentratsiooni puhul olid
sertraliini plasmakontsentratsioonid 6…12-aastaste rühmas ligikaudu 35% suuremad võrreldes 13…17-
aastaste rühmaga ja 21% suuremad võrreldes täiskasvanute võrdlusrühmaga. Olulisi erinevusi kliirensis
poiste ja tüdrukute vahel ei esinenud. Seetõttu soovitatakse lastele, eriti väikese kehakaaluga lastele,
algannust 25 mg ja annuse suurendamist samuti 25 mg kaupa. Noorukitele võib ravimit annustada nagu
täiskasvanutele.

Noorukid ja eakad patsiendid
Noorukite või eakate patsientide farmakokineetiline profiil ei erine oluliselt 18…65-aastaste täiskasvanute
omast.

Maksafunktsiooni kahjustus
Maksakahjustusega patsientidel on sertraliini poolväärtusaeg pikem ja AUC suureneb kolm korda (vt
lõigud 4.2 ja 4.4).

Neerukahjustus
Mõõduka kuni raske neerukahjustusega patsientidel ei esinenud olulist sertraliini akumuleerumist.

Andmed loomkatsetest närilistel ja mitte-närilistel ei näita toimet fertiilsusele.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes loomadel ei
täheldatud teratogeensust ega mõju isasloomade fertiilsusele. Täheldatud fetotoksilisus oli arvatavasti
seotud toksilisusega emasloomale. Postnataalne poegade elulemus ja kehakaal olid vähenenud ainult
esimestel sünnijärgsetel päevadel. Leiti tõendeid, et varase postnataalse suremuse põhjuseks oli in utero
ekspositsioon pärast tiinuse 15. päeva. Postnataalse arengu pidurdumine, mis esines ravitud emasloomade
poegadel, oli ilmselt tingitud mõjust emasloomadele ja ei ole seetõttu inimriski jaoks oluline.

Tableti sisu:
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Mikrokristalne tselluloos
Kroskarmelloosnaatrium
Kopovidoon
Laktoosmonohüdraat
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Hüpromelloos
Hüdroksüpropüültselluloos
Makrogool
Titaanidioksiid (E 171)

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

PVC/Al blistrid, 14, 20, 28, 30, 42, 50, 98 ja 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.