sotsiopaat või looder? 16.10.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mul on suur mure oma 18 aastase õe pärast.
Nimelt on ta viimase kahe aasta jooksul kahel korral katkestanud keskkooli ja ka tema tööotsingud on olnud üsna tagajärjetud, kuna paistab, et tegelikult ta eriti ei otsigi. Nüüd oktoobri alguses sai ta endale sobiva töö meeldivasse kollektiivi - kuid kolmandal tööpäeval katkestas töötamise.

Ta on arukas tüdruk (nii koolihinnete poolest kui maailmanägemuselt), kuid tal on kuidagi mütoloogiline arusaam maailmast - et kui tal endal on hing puhas (tühi?), siis maailm ise hoolitseb ta eest ja veeretab toidukärud ja ulualuse ta teele. Ta väidab, et ei soovi olla meie (ülejäänud perekonna) ülalpeetav - kui me just ise väga ei palu (üldse tunneb ta arusaamatult vähe vastutuse ja kohusetunnet, ei saa aru, miks me muretseme ja mis see üldse meie asi on, mida tema teeb, ja - keda ta segab, kui ta vaikselt oma toas elab?...)
Aga ega me enam taha paluda. Tahame, et ta kas jätkaks õpinguid keskkoolis, või läheks tööle. Selliste valikute ees seistes tema ütleb, et läheb kodust ära - lihtsalt ära, ja küll ta hakkama saab. Nüüd laupäeval oligi teine minemas, aga vend leppis talle psühhiaatri juures mitteametliku aja kokku. Psühhiaater aga rääkis vana head arukat juttu, et kui tüdrukul on huvi paranormaalse maailma vastu (see huvi tal on), siis lõpetagu keskkool ja koolitagu ennast edasi ennast sügavalt huvitavas valdkonnas. Ja ka varem külastatud psühholoog ja psühhiaater rääkisid sama, et lõpetagu kool ära ja ärgu looderdagu teiste töö najal :)...

Paistab, et erilist depressiooni tal pole, sest ta sööb ja magab nagu karu ja ei paista õnnetu, hirmul ega hädine. Sotsiaalsed suhted on tal olemas ja minu arust vägagi tihedad ja toredad - ta küll väidab, et ei hooli oma sõbrannadest sügavamalt. Ta on mu kallis õde, aga ma hakkan kartma, et ehk on ta lihtsalt isekas ja laisk.

Kas tohib talle öelda, et mingu kooli või tööle või tõesti - vaadaku ise, kuidas hakkama saab? Sest ma tunnen, et minu mõõt hakkab täis saama - ma ei teha talle enam isegi bussipiletiraha anda, nüüd kus ta loobus heast töökohast, kus päevapalk oli 300.- .
Aga karta on, et selle jutu peale ta võtab oma seljakoti ja magamiskoti ja lähebki minema, ja jumal teab, kas me teda siis enam elusana näeme...

Psühhiaatrid-psühholoogid räägivad kõik sama juttu - et ta peab hakkama ise vastutama ja nn õigeid valikuid tegema - ei usu, et ta veel kellegagi rääkima läheb, see jutt ei meeldi talle. Mida me talle peaksime ütlema, mida temalt ootama? Äkki jääme temast hoopis ilma, kui kooli-tööle ajame? Aga lihtsalt elatada teda ka ju pole mõttekas, pikemas perspektiivis. On see lootusetu juhtum...?


Väsinud Õde.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Psühhiaater vaimu-tõbe ei sedastanud, ilmselt siis ei ole. Noortel ikka kasvuraskused, sotsiaalsel tasandil eriti. Kõigil mingil määral on. Kui toit laual ja tuba soe, siis laisklev-isiksusetüüp kasutab selle ära ja "õigesti" teeb. Milleks pingutada - eks see vähema inimliku energiakulutamise printsiip töötab ka siin, töötab mitmete rahvaasemike puhul valimistevahelisel perioodil, kehtib tavainimestegi puhul paljudel juhtudel.
Mis on Õekesel elu eesmärk või -märgid? Mis temast saab aastakese-kahe pärast? Milline on tema panus ühiskonnale? - kõike ei saa ju ainult Ego-mätta otsast vaadelda jne. Mida ta ise endale soovitaks? Kuidas ta kodutoimkonna ülesandeid täidab? Kes ei tööta, see...
Kui haigust ei ole, siis sotsiaalselt ikkagi on, veidi on. Heaga ja rangelt saab asju korrigeerida, sõimu ja pahandamisega ei.
Kas tal on mõni Autoriteet või eeskuju? Seda kanalit on soovitav kasutada. Kas on mingis valdkonnas andekas? Seda rida edendada!
Teie elu ei tohi tema käitumise pärast kannatada!
Et asjad paremaks läheksid, siis on vaja midagi muuta, on vaja tegutseda.
Tegutsege ja pange ka Õekene tegutsema.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?