Suutmatus eluga toime tulla 30.05.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Terv.

Olen 24 ja probleemiks on selline laiskus või apaatia, midagi ei suuda teha, ega keskenduda. Lõpetasin bakalaureuse ja magistris esimene aasta täielik nulliring - saadaks selle õige kuu peale kuid samas on mul komme, et sellised poolelijäetud asjad täiega närivad ja süvendavad kehva enesetunnet veelgi. Tööl pinguta palju tahad, aga head tulemust ei tule, ei suuda keskenduda, teen vigu ja löön aega surnuks kuidagi nii, et ise ka aru ei saa. Mõnede jaoks on võibolla selline päevavarga elu normaalne, kuid mind jubedalt närib see, et olen selline õnnetusehunnik. Lisaks on mul elukaaslane lapsega n-ö visiitsuhtega ja mul ei ole ta vastu ammu mingisuguseid tundeid ja ma ei taha teda üldse näha ega rääkida, üldiselt pole meil midagi ühist peale lapse, samas on ta minust emotsionaalselt sõltuvuses ja arvestades tema ebastabiilset psüühikat, ei julge ma teda maha jätta ja oma elu peremeheks hakata. Kogu asja võimendavad veel finantsraskused - olen üritanud pidada plaani nii oma rahaasjade kui ka muu kohta (regulaarne sport jne.) kuid need katsed jäävad lühiajaliseks. Oleks veel nii, et suudaks olukorraga leppida, kuid tunded on kahetised - a la hommikul tõusen ja on sees selline enesekindlus, et "aitab jamast ja võtame asja käsile", samas vajub asi kontoris juba poole päeva pealt ära ja koju jõudes passin lihtsalt jõude. nõud pesemata, kui nälg kõrvetama hakkab siis alles suudan omale mingi toidu keevitada jne. Kuigi jutt läheb pikaks juba, siis on veel mure suhtlemisega - osade tuttavate silmis olen jutukas, rõõmsameelne ja hea suhtleja, ise ka imestan kuidas mõnega jutt lippab, samas töökaaslaste, klientide jm. võõramate inimestega olen täielik hädapätakas - mõte jookseb nii kokku, et loogika, lauseehitus ja üldse kõik lonkab kahte jalga, hääl muutub ebalevaks ja väriseb jne, nagu kardaks neid inimesi või nende ees oma arvamust avaldada. Olen kursis igasugu "õnneliku elu saladustega" ja suudan küll hinnata tagantjärele oma käitumist, kuid ma ei suuda nende teadmistega mitte midagi praktilist peale hakata. Kas oleks aeg kellegi juurde vestlema minna või tasub veel iseseisvalt midagi üritada (sest hooti mul elujõudu on, kuid viimati mitmeid kuid tagasi. praegu probleem süveneb pigem)

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Puhata, mõelda, tegutseda!
Alustuseks psühhiaatri jutule, et see töö- ja puhkerezhiimi ebakõla psüühikast ja kehast rutem välja saaks.
Psühhiaater ja vt. varasemaid soovitusi.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?