Küsimused vaimsest vägivallast ja depressioonist 18.07.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

vabandan, et kirjutan täpitähtedeta, kuid hetkel kasutusel olevas arvutis need kahjuks puuduvad. Oleme elukaaslasega koos olnud 8 aastat. Nendest esimesed neli olid fantastilised. Alles viiendal aastal kolisime kokku ja kohe varsti syndis ka laps. algasid probleemid, mis kestavad siiani, laps nyyd neljane. Probleeme ei seosta niiv6rd laps synniga kui sellega, et ootused ja lootused seoses kooseluga olid reaalsusega täiesti erinevad. Tulenevalt lapse6lvekodust ei tee mees yhtegi kodutööd, kyll aga suudab ta seda tööd toota (laisk ja lohakas). Olen ise ka loomult laisk, kuid koristamine ja toidutegemine on minu jaoks siiski asjad, mis saavad tehtud, sest neid peab tegema. Kyll aga on enda jaoks vastumeelset asja raske teha, kui näed, et teine jätab oma asjad ikka lohakile jne. See on meie elus pikalt igapäevane proobleem, mis tekitab pingeid. Nii suuri pingeid, et olen omal ajal mehele korduvalt väga halvasti öelnud. Olen aga sellisest elust väga ammu väsinud ja omapoolse vaimse vägivalla miinimumini viinud. Mees aga seda ei suuda - peab oma äkilisi vihastamisi, solvanguid vms normaalseks reaktsiooniks ja peale sellist viha välja elamist piisab tema meelest vabandusest ja ongi k6ik korras. Olen sellist elu nyyd juba mitu aastat elanud - kus kord päevas v6i ylepäeva mees jäle närvitseb v6i nähvab midagi .. nutan ennast tyhjaks, saan "tugevaks" - yxk6ikseks, kuni järgmise korrani, kui enam nututa ei jaksa. Lisaks sellele on kadunud elur66m, teotahe. Ka on proleeme mäluga, olin enne laitmatu mäluga. Nyyd - tööga seotud asjad jäävad meelde, kuid elusyndmused - reisid, inimesed, teod, kpiuvad ununema. Arvatvasti sellepärast, et tunnete ja tegude mahasurumist o nii palju, et aju ei taju enam, mida tal vaja on, mida mitte. igaljuhul k6ige selle p6hjal olen kahtlustama hakanud, et olen viimastel aastatel vaevelnud depressiooni käes ja arvatvasti vajaksin abi ravimitest (n6ustamises m6tet eriti ei nnäe, sest olen end jaoks k6ik probleemid yles leidnud - alkoholism lapsep6lveperekonnas jne jne) Kuna aga töötan (tööd naudin, see on minu puhkus) sellisel ametikohal, kus ravi psyhhiaatrias ei pruugi karjäärile väga hästi m6juda, siis sooviksin teada, kas tasuliste psyhhiaatrite juures on v6imalik jääda anonyymseks (isikuandmed). Oskate soovitada depressioonile spetsialiseerunud erapsyhhiaatrit.
Kysimusel on teine pool ka. Tahan ennast korda teha, et täisväärtuslikule elule uuest lähemale j6udma hakata. Aga teisest kyljest kuna meil on laps, siis kas on lootust, et pereteraapia vms v6iks aidata ka meie paarisuhet. Kas vaimset vägivallatsejat on v6imalik parandada (sama käitumismuster tal ka oma emaga, arvatvasti siis ka sellest, et lapsep6lves pole paika pandud, et naisterahvastega nii ei suhelda)? Kas Eestis toimu mingit viharavi vms. Kas on m6eldav, et mina hakkan tegelema oma depressiooniga, mees oma probleemiga ja alles siis kui eraldiseisvalt need proleemid lahenenud hakkaksime suhteteraapias oma suhet uuesti yles ehiatama v6i kuidas/kas need asjad käivad?

Ette tänades. P.S. Unustasin arvatva depressiooni symptomite juurde lisada immuunsuse languse. Olen paar aastat väga tihti haige olnud - kordi rohkem kui terve elu jooksul kokku.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Anonüümne lahendus on võimalik. Pereteraapia vajalik. Internetist on era-tegijaid leida hulgi. Ka mind. Vali ja tegutse!
Kannatlikkust ja sihikindlust!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?