Hirm ämblike ees 13.06.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Minul on kohutav hirm ämblike ees. Algas see kõik, kui olin umbes 6-7 aastane. Olin oma sõpradega meie aias, sõime karusmarju, mul oli seljas valge t-särk. Kõik teavad, et karusmarjapõõsastes on palju pikajalgseid ämblikuid. Nii, söödud-tehtud. Hetk hiljem hakkasid kõik minu sõbrad naerma, et sul on suur ämblik seljal. Samal ajal, kui mina meeleheitlikult üritasin seda oma seljalt maha saada, teised kõik naersid. Ma ei saanud seda ära, kõik naersid, keegi ei aidanud. Kukkusin suurest hirmust kokku. Vähemalt arvan, et see nii juhtus, sest järgmised 15 minutit on täiesti must auk. Peale seda kardan ma meeletult neid olevusi. Nähes mõnda ämblikut ma hakkan värisema, pisarad hakkavad voolama, ma ei taha neid näha. Ma ei saa isegi normaalselt magama minna, ma klopin oma tekid ja padjad ja voodilinad kõik läbi, sest ühel korral on olnud mu teki all ämblik. Kõik riided, mis ma võtan kapist klopin ma läbi. Minus tekitab õudust mõtlemine sellele, kui palju ämblikuid kõnnib minust öösel üle või ronivad mulle suhu. Ma ei saa käia metsas, kus mulle meeletult meeldib olla, sest seal on eriti rõvedad ämblikud. See tunne kui sa kõnnid niidist läbi ja see jääb sulle näo külge on õõvastav. Ma hakkan kohe rapsima, sest mõni ämblik võis ju mulle pähe sattuda. Ma ei saa kunagi laduda küttepuid riita, ma ei saa minna pesema, sest ämblikud armastavad niiskust, ma ei saa võtta vannitoast hommikumantlit ja panna seda omale selga, sest ühel korral oli mul selle peal suur ämblik rinna kohal, ma ei saa minna ühestki uksest sisse hirmuga, et mõni ämblik on uksekohal ja ta võib mulle pähe kukkuda. Täna tahan ma minna ehituspoodi ja uurida, kas on olemas mõni vahend, mis hävitab kõik ämblikud või vähemalt peletab nad eemale minu enda kodust. Ma tahan olla rahul vähemalt oma kodus, paanitsemata. Tahan võtta hommikul kuivainetekastist pudruhelbed ilma mõtlemata ja käsi väristamata, et seal sees on mõni ämblik. Ma ei saa niimoodi elada. See pidev laenurkadesse jõllitamine ja ämblike otsimine ajab hulluks. Tahan normaalset elu. Need loomad on saanud minu kinnisideeks. Ma tean, et nad ei söö mind ära. Ma tean ka seda, et mind nemad õnnelikuks ei tee. Ma tean, et ämblike karrtus on kõige totram asi, aga see on minu hirm, hirm nagu iga teinegi, sellele ei saa vilistada, nagu teevad kõik minu lähedased lihtsalt öeldes, et ah sa oled nii loll, ta ei söö ju sind ära. Ma näen neid isegi unes, karjun ja higistan. Ma ei jaksa enam nii. Olen lugenud raamatuid hirmudega võitlemiseks. Mitte mingisugust abi ei ole ma sealt saanud. Nüüd palun ma Teid, palun aidake.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Putukate tõrjevahendid olemas ja neid kasutada.
Foobia (sundhirmu) osas psühhiaatri jutule ja temalt arstirohi ning soovitused. vt. minu varasemaid sundhirmu valdkonna soovitusi: ideomotoorne harjutamine (mõttes ämblikke vaadelda, mõelda neist positiivselt - nad ju õnneäblikud, toovad õnne, nendega harjutda. Karastamisel külma veega ka harjutakse samm-haaval ja siis tuleb juba talisupleja, kes jadeast veest suurt rõmu tunneb. Seega - nn karastamis-printsiip. jne, jt.). Eestimaal ju mürgiämblikke ei ole, kartmiseks põhjust ei ole.
Igast murest saab üle!
Tegudele,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?