Ärevus ei lase uinuda 11.03.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen 30-aastane naine. Minu unehäired on kestnud 15-aastat. Hakkasid nad kunagi seoses koolivahetusega seotud stressist. Hakkasin mõtlema järgmise päeva tegemiste peale ja seda kuidas koolis võiks minna ja kas kõigega ikka hakkama saan. Edasi tekkis ärevus juba seetõttu, et kui ma ei maga, siis järgmine päev on koolis raske. Tookord sain selles kõige raskemast perioodist üle, võtsin lastepsühhiaatri soovitusel mõnda aega Norithreni. Edasi kulges olukord nii, et kui koolis oli raskem kontrolltöö või eksam, siis olin terve öö eelnevalt üleval. Järgmine päev, kui sooritus läbi, tuli uni tagasi. Kusjuures peab ütlema, et kõik tööd on senimaani hoolimata unetusest hästi tehtud saadud. Pole ühtegi koolitööd ega eksamit tegemata jäänud ega nüüdseks ühtegi tööpäeva tööl käimata jäänud. Kõrgkoolis käidud ja väga heade tulemustega lõpetatud. Alati kui mõni välisreis või mõni muu ebatüüpiline olukord, siis jälle ei maga. Ei julgegi kohe kusagile reisida. Unerohtude ja rahustite võtmisega olen senini tagasihoidlikuks jäänud. Korra on küll perearst kirjutanud Zopitini (võtsin mõned korrad, kui raske tööpäev ees oli), aga tegi uuel päeval uniseks ja siis olin pigem magamata või uinusin vastu hommikut. Olen ka 3 lapse ema ja raseduste ajal olen ilma igasuguste unerohtudeta hakkama saanud. Noorim laps on praegu aasta ja paari kuune. Hakkasin vähese koormusega tööl käima, kui ta oli paarikuune, kuna töö selline, kus tegemist pikaajaliste klientidega. Nüüd, umbes kolm kuud tagasi, hakkasid unehäired täiel rinnal. Õhtul hakkad mõtlema, kas jääd magama ja kui ei jää magama, siis sundmõte, et küll uus päev tuleb raske. Siis tulevad mõtted, et mis küll lastest saab, kui ma ei jaksa enam tööl käia, sest olen unine ja tülpinud jne. Abikaasa ei saa nendest mõtetest aru, soovitab mitte midagi mõelda, aga mina ei oska. Perearst kirjutas rahustit, et võtta kui vaja. Olen mõnikord vastu hommikut võtnud, kui on ikka väga selge, et ilma abita hakkama ei saa. Toimib senini hästi, aga kardan sõltuvusse jääda ja seetõttu naljalt ei võta. Saan aru, et kogu probleem minu peas. Lapsed on tublid ja terved, abikaasa hea, töökoht on hea (kuigi töö vastutusrikas ja kohati päris pingeline). Kõik nagu hästi, aga selline kole ärevus segab elu. Päeval ei suuda ennast ammu lõdvaks lasta, et näiteks puhata. Hirm on, et ma lõhun oma mõttetu ärevusega enda ja lähedaste elu ära. Paluksin Teie nõu, et olukorraga toime tulla. Minu unistuseks on, et ma ei peaks enam magamamineku ees päev läbi hirmu tundma, aga see vist nii vana viga, et ma juba kahtlen, kas sellest kunagi lahti saan

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Enda eest hoolitsemisel läheb inimene tavaliselt krampi ja tulemus on sellevõrra kehvem.
Mida teha?
Hästi mõjub maailmareligioonides aastatuhandeid olev printsiip - eestpalve, s.o. kellelegi teisele, eriti lähedasele midagi soovides oleme hingeliselt rohkem avatud. Seega nn eestpalve printsiiga harjutust teha!
Kuidas teha?
Mina teen seda oma Palve-Meditatsiooni harjutust - kujutlen, et ise harjutust ette tehes lõõgastuvad lähedase (lapsed..lapselapsed jt.) kukal-kael-õlad ja vöökoht, meeldiv rahu ning tervis voolab lähedase organismi. Mida paremini ise teen, seda paremini see lähedasele mõjub. Lähedase nimel teeme seda harjutust palju- kvaliteetsemalt, hingelisemalt - soovime ju lastele, lastelastele jne. kogu hinge ja vaimujõuga ikka parimat.
Ja veel!
Kui ise täna-homme või ülehomme ei viitsiks harjutada, siis eestpalve-meditatsiooni printsiipi kasutade ei jäta ma ühtegi õhtut vahele, mitte ühtegi. Ma ei saa ju lapse..lapselapse...lähedase heaks harjutust tegemata jätta
Soovitan selle harjtusega proovida.
Muud tarkused ka, mis isikupärased ja millesse on usku.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?