Parim psühhiaater 01.09.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Kirjutan Teile tundes sügavat muret ema tervise üle ja soovist teda aidata. Probleem on olnud liigagi tõsine juba mitu aastat ning lõpuks on mul õnnestunud ta nõusse rääkida, et midagi tuleb ette võtta. Olen teie poole pöördunud varemgi oma isiklike probleemidega ning olen saanud head nõu. Loodan,et oskate seda anda ka mu emale.

Nimelt on tegu sellega, et mu ema on muutunud mitmete aastate taguse antidepressantide ja valuvaigistite kasutuse tõttu väga nõrgaks. Kui veel aasta tagasi mängis ta oma lapselastega ning armastas aias lillede eest hoolitseda siis praegu on tema elu selline- kell 2-3 paiku keskpäeval ärkab, istub natukene facebookis, teeb palju suitsu, vaatab telekat, vaevaliselt suudab õhtuks midagi süüa teha oma elukaaslasele, vaatab telekat hilisõhtuni pooleldi unes ja vajub magama, järgmine päev jälle sama. Ta ei tööta, ei huvitu millestki, tal pole sõpru ja kahjuks on ta ka huvi hakanud kaotama oma lähedaste toimetuleku osas. Tema nägu on paistes ja jumetu, tema arusaamine maailma asjadest jääb aina kehvemaks märgatava kiirusega. Ta on alles 54 aastane!

Ta ei saa sellest ise enam arugi, kuna on neid rohte juba nii kaua tarvitanud. 2007.aastal murdis ta reie kaelaluu ning operatsiooni järgselt kirjutati talle välja kange tramadol. Seda sööb ta siiani. Ta usub alati, et tema luud kasvasid kokku valesti ning seetõttu on närvid kusagil vahel, kuid seda pole. Need valud on ta ise omale välja mõelnud. Olen selles kindel, kuna käisime kirurgi juures uuringutel, kes selgitas kõike ning soovitas pöörduda valuarsti juurde. Raske elutee tõttu on mu ema olnud alati vaimselt väga nõrk ning külastanud erinevaid psühholooge, psühhiaatreid ja tõsiselt huvitunud reikist ning hinduismist. Sealsamas pole tal eluisu ja mulle enale tundub, et kogu tema valud on välja mõeldud selleks, et ta ei peaks mittemidagi tegema. Aastate möödudes on ta seda valet omale sisendanud ja nüüd on asjad juba väga kehvad. Samuti on ta väga jäärapäine ning väga raske on talle nõu anda, sest tal on omati oma ettekujutus ja see on alati õige. Perearst seetõttu kirjutab kergekäeliselt talle alati, mida ta soovib. Mu ema on viibinud mitmeid kordi ka Tartu Psühhiaatriakliinikus ravil, kuid keegi nagu ei teagi, kuidas teda aidata seal. Mulle öeldi, et mu emal on isiksusehäire, kuid lugedes selle kohta, ei usu ma nii. Tunnen teda paremini, kui ükski arst. Ma tean oma ema ajalugu ning seda, kuidas mu isa talle mõjus (kes mõjus ka mulle, mistõttu sõin ise aastaid antidepressante,kuid sain ise lõpuks abi ja olen tervem kui kunagi varem). Samuti pole mu ema lapsepõlv väga kena olnud ning ma usun, et need traumad, mida ta läbi elas, on teinud temast, kes ta on.

Niisiis, kas oskate nõu anda, mida teha? Ka tema teine tütar ning ümberringi olevad lähedased märkavad, et ta vajab abi, kuid keegi ei tea,kuidas aidata. Eriti tähtis on mu ema ravi seetõttu, et tal on kodus 15aastane Aspengeri sündroomiga poeg, kellele ta oma elutahtmatu eluviisiga selgesõnaliselt mõjub.

Kelle juurde võiks pöörduda, kes oskaks ta sellest zombie eluviisist välja tuua? Võibolla teate mõnda väga head psühhiaatrit Tartus, kes selle valdkonnaga oskab tegeleda?

Ette tänades

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) mu ema on muutunud mitmete aastate taguse antidepressantide ja valuvaigistite kasutuse tõttu väga nõrgaks
#arstirohtude võtmine (kauaaegne võtmine) teeb organismi enda aktiivsuse nõrgemaks ja mõnede rohtude puhul kaasneb ka ravimsõltuvus. Seega - annused sujuvalt vähemaks ja ära jätta, vajadusel mõne teisega asendada ja siis nendest teistest loobuda.

2) istub natukene facebookis, teeb palju suitsu, vaatab telekat, vaevaliselt suudab õhtuks midagi süüa teha oma elukaaslasele, vaatab telekat hilisõhtuni pooleldi unes ja vajub magama, järgmine päev jälle sama
#passiivne elu teleka ees ja suitsetamine sealjuures - ei ole kiita eluaktiivsuse kergitamise seisukohalt. Seega - liikumisaktiivsus ja suitsust päevapealt priiks, seda:
a) 15-aastasele Eeskujuks olemiseks ja
b) poisslaps jalutuskäikudele kaasa, käivad üheskoos. Jalutades rahunevad mõlemad.

3) Tema nägu on paistes ja jumetu, tema arusaamine maailma asjadest jääb aina kehvemaks märgatava kiirusega. Ta on alles 54 aastane! Ta ei saa sellest ise enam arugi, kuna on neid rohte juba nii kaua tarvitanud.
#vt p.1), paistetus näos - liikumisvaegus, meeleolu alanemine, vee ainevahetuse häire. Seega - Terves-liikuvas kehas terve meeleolu ja mõttemaailm!

4) 2007.aastal murdis ta reie kaelaluu ning operatsiooni järgselt kirjutati talle välja kange tramadol. Seda sööb ta siiani. Ta usub alati, et tema luud kasvasid kokku valesti ning seetõttu on närvid kusagil vahel, kuid seda pole
#valuvaigisti ära jätta. Kui mingil põhjusel ongi väike valukene, siis see on aastatuhandete käigus välja kujunenud organismi aktivaator - häire kõrvaldamiseks vajalik ergutus. Ka puus ja kogu tugiaparaat vajab liikumist. NB! mida eakamaks muutume seda enam vajame kehalist aktiivsust, eakohast aktiivsust.

5) Eriti tähtis on mu ema ravi seetõttu, et tal on kodus 15aastane Aspengeri sündroomiga poeg, kellele ta oma elutahtmatu eluviisiga selgesõnaliselt mõjub.
#Eeskujust ja koostööst oli juttu, vaja lisa küsida Noorhärra raviarstilt, et mida tema eriti soovitab. Aspergeri registeron väga lai ja eri kvaliteediga: enesesse sulgumine, huvide iseärasus, tegevuste omapära ja stereotüüpsus, kõne-suhtlemise tase jne. Tegelemine arendab, tegelemine näitab ette, et mida ja kuidas ühiselt ja eraldi temale kasuks tuleb, mis talle meelepärane on, millega talle Rõõmu teha saab.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?