Hädas emaga 07.10.03 / Psühholoogia
Külastaja küsib:
Kuidagi kummaline on küsida nõu oma suhete kohta emaga, kui ise olen juba
üle 40 ja peagi täiskasvanuteks saavate laste ema. Aga nii see on, et suhted
mu oma emaga on olnud väga rasked ja vahel tundub, et see ei saa nii jätkuda. Eks
See lugu on pikk ja siin ei saa kogu elu ümber jutustama hakata. Püüan siis
probleemi lühidalt edasi anda. Mu vanemad pole kunagi eriti hästi läbi saanud, aga
umbes 35 aastat elasid nad koos ja tülitsesid. Iseloomustamiseks võiks öelda,
et isa on tasakaalukas, haritud, pole viinamees ega naistemees, eluaeg korralikult
tööd teinud, rohkem omaette nokitseja ja mitte just seltskonnalõvi. Ema on
olnud eluaeg võimukas, kooseluga täiesti rahulolematu ja selle järgi, et kõigi
sugulastega ja ka näiteks haiglates sageli tülitsenud, siis võib öelda, et
konfliktne inimene. Igatahes otsustas ema umbes seitse aastat tagasi isa
juurest ära minna, kui tal avanes majanduslikult võimalus omaette elama
asuda. Aga nad elavad siiski küllaltki lähestikku. Peab ütlema, et isa selle
üle ei kurvastanud ja saab siiani oma eluga ilusasti hakkama. Ema seevastu
klammerdub oma laste külge (emal oli üks laps enne abielu minu isaga). Hea
küll, oleme igati püüdnud teda aidata, nii emotsionaalselt kui materiaalselt. See
pole kerge olnud tema iseloomu arvestades. Aga kõige raskem on asja
juures see, et ta on nii suurt vihkamist täis minu isa vastu, et ta ei suuda
leppida sellega, et mina isaga suhtlen. See on teda alati nii tohutult ärritanud,
et ma olen mõningaid asju tema eest varjama hakanud. Lihtsalt pole jälle
neid skandaale tahtnud. Nii on need aastad läinud, olen laveerinud oma vanemate
vahel, püüdnud mõlemaid aidata, hoolinud neist mõlemaist, tülitsenud selle pärast
emaga. Seejuures on ema tohutult rohkem tähelepanu saanud kui isa. Kui
miski muu pole aidanud, siis on ta vahel manipuleerinud oma haigustega, ka naeru-
väärne seebika variant käidi mõni aasta tagasi välja,nimelt mu isa polevatki mu isa.
Aga mind jättis selline "saladus" täiesti külmaks. Tähendab kõik relvad on
pidevalt käiku lastud, aga ta on osav psühhoterrorit kasutama ja nii on
aastate jooksul mu närvid üpris kulunud. Korra pöördusin ka psühhiaatri poole,
sain antidepressantide ravi, sest oma elugi tahab elamist ja asju tuli
ikka adekvaatselt võtta. Häbi tunnistada, kuid ta suutis mu nii nurka suruda,
et ma tundsin, et mul polegi enam oma elu ja mul on vaja sellest vabaks saada,
kasvõi sureks ta ära. Nüüd on mu ema 70 aastane vanainimene, kelle ees
nii mina kui mu poolõde (tegelikult nagu päris õde, minu jaoks vahet pole)
peame ennast kogu aeg süüdi tundma. Oleme halvad, et me ei hoolitse
tema eest piisavalt. Piisav oleks tema jaoks see, kui me võtaks ta enda
juurde elama, mis on aga nagu õudusunenägu. Kolm kuud elas ta minu juures
oma haiguse ajal, siis lõppes see taas suure skandaaliga. Mu oma poeg ütles talle
ükskord ägeduse hoos, et ta on ema (st minu) elu ära rikkunud.
Ta võib telefoni ees istuda ja mossitada, miks keegi
talle ei helista, aga ise ka ühendust ei võta. Iga kord on talle helistamine
omamoodi eneseületamine, sest tavaliselt tähendab see seda, et oleme
ikka milleski süüdi. Et ta on kehva tervisega, siis manipuleerib ta meie
kohusetundel.
Nüüd said talle teatavaks mõned tema eest varjatud ettevõtmised isa ja minu vahel.
See kasvas jälle skandaaliks. Ta seab mind taas valiku ette, kas isa või tema,
olen tema kättemaksu vahend. Teatasin, et mina oma suhteid ei muuda. Ja
jälle hakkab peale pikk närvesööv tülitsemine,
näitemäng, kus tema etendab suurt kannatajat ja haiget vanainimest
ja mina olen südametu ning hoolimatu tütar, kes ei hoolitse oma ema eest.
Vahel lähen ma kõige sellega sedavõrd kaasa, et ei tea mida teha, tahaks
kõige selle eest ära põgeneda, ometi kord normaalset elu elada.
Millele toetuda, et ikka hakkama saada? Inimesi ju muuta ei saa...
Arst vastas:
dr Harri Küünarpuu
Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ
Tere!
Tänan Teid pika ja põhjaliku kirja eest.
Ma alustaksin lõpust ja tahaksin nõustuda Teie lõpulausega. Aga üht inimest me saame kindlasti muuta. See on see inimene, kes meile peeglist vastu vaatab. Ja see on see, millele me saame toetuda. Kedagi teist ei ole meil muuta. Aga see on tegelikult väga suur võimalus ja ressurss. Sest maailm on just selline nagu me selle enese jaoks "välja mõtleme". Ehk siis: milliseks me selle enda jaoks mõtleme. Ja inimesed on sellised, kellena me neid näeme või näha tahame. Ja kui muutuvad meie hoiakud, muutub maailm. See on see toetuspunk, millest üks vanaaja Kreeka teadlane unistas, et maailma üles tõsta. Ülekantud tähenduses ehk on enesemuutmine totuspunkt, mille abil saab maailma muuta. Muidugi on see raskem teha kui ütelda ja oodata et teine muutuks kindlasti kergem ja teist muutumatuses süüdistada ja lootusetus selle asjus väljendada on kah kindlasti kergem. Ma vabandan, kui ma kuidagi Teie tundeid siin riivasin, aga ma ikka katsun ütelda, mis ma mõtlen.
Ja selleks et ise muutuda on vaja kellegi abi. Ehk siis psühhoterapeuti. Leidke endale üks selline tegelane ja alustage oma maailma ümberkujundamist.
Jõudu,
HK
Nõuanded teemal: Psühholoogia
unenäod
Tere.
Ma ei tea, kas pöördun õigesse kohta.
Olen 17 aastane. Minu ema suri umbes pool aastat tagasi. Olime väga lähedased.
Nüüd olen hakkanud nägema täiesti sürrealistlike õudusunenägusid
Vastas dr Irene Kalvet
Tere!
Lähedase inimese kaotus on raske. Tekkivad mõtted, mida kõike oleks võinud veel öelda, mida teha. Kirjutate, et olite emaga väga lähedased, seega endale etteheiteid Teie ehk ei tee. Kohanemine ...
hädas emaga
Tere jälle! Olen see naine, kes kirjutas kirja "hädas emaga".
Lugesin Teie vastust vist oma 10 korda läbi, aga ma ei suutnud sellest
rohkem aru saada, kui et peaksin pöörduma psühhoterapeudi ...
Vastas dr Harri Küünarpuu
Tere!
Need kõik asjad, millest Te kirjutate, ongi asjad, mis tuleks psühhoterapeudiga selgeks rääkida. Suuna näitamine on sellises kirjade vahetamise vormis üsna pikaldane ja vaevaline ettevõtmine. ...
segased suhted
Mida teha kui olen lapse ootel naine ja lapse isa hoiab rohkem oma vanemate(eriti ema poole).Arutab kolimise ja remondi tegemise asju oma emaga aga mitte minuga,räägib köigist meie pisitülidest oma emale ...
Vastas dr Harri Küünarpuu
Tere!
Teate, mõned inimesed saavad varem iseseisvaks kui teised. Mõned saavad isesseisvaks alles siis, kui neil endal tuleb kellegi eest vastutama hakata. Noh, kui neil endal lapsed tulevad. ...
Vaata kõiki nõustamisi