hädas emaga 09.10.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere jälle! Olen see naine, kes kirjutas kirja "hädas emaga".
Lugesin Teie vastust vist oma 10 korda läbi, aga ma ei suutnud sellest
rohkem aru saada, kui et peaksin pöörduma psühhoterapeudi poole
ja ennast muutma hakkama. Kas kogu probleem on minus endas?
Missuguses suunas tuleks oma hoiakuid muuta? Muidugi olen
mõistnud, et teisi inimesi me muuta ei saa,kui siis ainult midagi enda
mõtlemises. Ja kerge see tõesti pole, sest ma ei saa aru, mida enda
juures muuta (mitte et ma nii hea oleksin, kõigil on puudusi).
Ma oleksin selleks avatud, kui teaksin, missuguses suunas...Mis
on õige? Kas on õige lasta emal minu elu valitseda, täita tema
unistus ja lõpetada isaga suhtlemine, kuigi isa pole minu vastu kunagi
halb olnud ? Võtta ta enda juurde elama, mis tähendaks seda, et
kodus oleksid pidevad konfliktid, teatraalsed skandaalid?
Ma olen eluaeg teda omamoodi kartnud, sest ma ei suuda
taluda tema vihapurskeid. Mis jääks minust endast siis alles ja minu
abielust? Ma olen siiralt püüdnud talle hea tütar olla, vahel tunnistab
ta seda isegi. Kõik need mööda arste jooksmised, haiguste ägenemise
perioodidel oma poole võtmised, olen ka oma pere vahepeal jätnud ja
ema pool nädalapäevad elanud, teda süstinud, potti tühjendanud jne. jne.
Ma ei pea seda mingiks heateoks, see on loomulik hoolimine. Aga lisaks on ju
pidev häireolukord sellepärast, et suitsuhais pressib kõrvalnaabrite poolt
tuppa, vannitoas on solgihais, ülemine naaber peab pidusid , trambib kõvasti,
arstid on häbematud, kõikvõimalikud haigused (arstidki on diagnoosiks
kirjutanud hüpohondrik ja minu käest on üks arst südametäiega küsinud,
et kas teie ema on üldse normaalne?), haiglas olles on ka haisud, tülikad
palatinaabrid, teda on alati ümber paiguatud, sest kõik ärritab teda .
Samas on tal ka tõsine haigus,ta on selja pärast liikumispuudega...
Ma olen püüdnud ta probleeme lahendada, aga ma pole võlur, ainult inimene.
Ma tahan lihtsalt ütelda, et ma olen pingutanud. Ja kui sellest ei piisa, siis
tuleb mõnikord ahastus peale...
Mida muuta enda juures, veel rohkem pühenduda,
kasvõi oma pereelu hinnaga? Või muutuda hoopis vastupidises suunas?
Kas peaksin ennast distantseerima, mitte mõtlema pidevalt, kuidas
tema ennast tunneb, mitte tundma ennast kõige eest vastutavana?
Ma talun konflikte halvasti, põen kõige pärast, võtan asju hinge.
Püüaksin küll oma hoiakuid muuta, aga millised need peaksid olema?
Ma ei tahaks kellelegi haiget teha, aga oma füüsiline tervis ka logiseb,
magu on tihti "vihane", vererõhk kõrge...Kas põhjuseks on vale mõtlemine?
Kahju, et te ei saanud mulle mingit suundagi näidata, kuhupoole
liikuda... Igas kodukandis pole psühhoterapeute võtta.
Ma saan aru, et ega teised inimesed ei saagi midagi
teha. Kõik peavad oma kannatused ise kannatama, võitlused
ise võitlema nii teistega kui iseendaga. Küsimus oli selles, kuidas
nendest väiksemate kaotustega välja tulla... Aga aitäh
sellegipoolest!