Pinge kasvab 08.01.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Möödunud aasta mais avastati mul rinnavähk, septembris see opereeriti. Enda arvates talusin oma haigestumist normaalselt, keemiaravidest hoolimata töötasin edasi. Loomulikult olin füüsiliselt nõrgem, aga sundisin end maksimaalselt pingutama. Pärast operatsiooni olin eriti rõõmus ja energiline, asusin nädala pärast tööle. Oktoobris keemiaravi jätkus ja selle mõju füüsisele muutus rängemaks. Sellegipoolest sundisin end tööle - kuni ühel päeval tundsin, et ei suuda ühtki mõtet mõelda, arvuti kasutamisest ja lugemisest rääkimata. Loobusin töötamisest päevapealt, käisin jalutamas, suhtlesin tuttavatega, vaatasin televiisorit - püüdsin elada võimalikult ajuvaba elu. Keemiaravi lõppes novembris, tööle pidin asuma uue aasta algusega. Paraku ei talu ma ikka veel pinget. Südame ümber on raudne pigistus, meeleolud on kohutavad. Käisin tasulise psühhiaatri vastuvõtul, rääkisin oma onkoloogia raviarstiga, perearstiga. Kõik nad ütlevad - te olete nii optimistlik ja tugev inimene, küll läheb paremaks. Muide, septembri lõpust alates hakkasin kasutama antidepressante - Zoloffi. Haigestumisest alates magan uinutitega.
Nüüd tulebki minu tõsise mure kirjeldus: et pinget maha saada, hakkasin õhtuti õlut jooma. Vahel ka veini. Nädalatega on aga õllega alustamise kellaaeg järjest varasemaks muutunud, sest pigistus ümber südame on niivõrd piinav. Mida teha? Ma ei ole enam endine mina ja ma ei suuda enam midagi enda aitamiseks välja mõelda. Joodikuks ma hakata ei saa - siis kaotaksin ka töö ja ma tean, et see pole lahendus. Aga seda pinget ka ei suuda enam taluda.