Otsustusvõimetus kuidas oma eluga edasi minna 23.10.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Oleme abikaasaga koos elanud 11 aastat. Mina olen eestlane, tema vene rahvusest. Meil on 11-aastane tütar. Meie probleemid algasid 5 aastat tagasi, kui minu abikaasa leidis omale silmarõõmu ning soovis kodust ära kolida, sest ta ei tundvat end minuga hästi. Tunnistan, et selle olukorra põhjuseks võis olla minu liigne keskendumine oma tööle ja karjäärile ning lapsele. Mees jäi võib-olla tõesti unarusse. See oli sel korral minu jaoks suur šokk, sest olime just ostnud minu mõistes meie unistuste kodu, kuhu plaanisime kolida. Minu pingutused selle nimel olid kordi suuremad kui temal ja ka panus. Ma ei mõistnud seda hukka, vaid olin pettunud, et minu pingutust ei hinnatud. Ta jäi meiega, kuigi ütles, et ei tee seda armastusest. Leppisin olukorraga, kuigi ei olnud ka ise õnnelik selles suhtes sel hetkel. Elu läks nii, et sattusin komandeeringusse, kus kohtusin meeldiva mehega. Jõudsime juba esimesel õhtul voodisse, sest tundsin, et minu soov end naisena tunda oli väljakannatamatu. Sellele järgnes veel teinegi öö ning peale seda kojusõit. Ka temal oli pere, kus asjad ei olnud parimas korras. Hakkasime kohtuma, vandudes teineteisele, et ei lase neil tunnetel üle pea kasvada. Elu läks edasi, mina kolisin oma perega meie uude majja ja tema jätkas elu oma perega. Kõige selle juures suhtlesime väga tihedalt. Olin leidnud omale inimese, kes mõistis mind poolelt sõnalt. Minu kodune elu paranes tänu sellele, sest sain anda oma abikaasale aega, mida ta palus armastuse taastekkeks. Elasime lihtsalt koos. Mina aga ootasin ja sain sel ajal armastust juba mujalt. Minu sõbra naine sai meist teada ja oli suur tüli. Loogilise jätkuna leidis ka sõbra naine omale silmarõõmu, kelle pärast nad lõppkokkuvõttes lahku kolisid. Kuna aga nende suhe ei toiminud ja miski takistas mind kokku kolimast oma armastusega, leidisd nad aasta peale lahku kolimisit jälle end koos elamas. See oli aeg, kus ka meie suhe katkes. See ei kestnud kaua, 5 kuud peale uue kooselu algust helistas mulle mu sõber ja ütles, et ei saa ilma minuta. Ka mina tundsin sama. Ta küsis, et kui tema ära lahutab, kas teen selle sammu ja kolime lõpuks kokku. Olin enam kui kindel selles. Ta kolis lahku uuesti, lahutas, ehitas oma maja suuremaks, et meie uus pere sinna ilusti ära mahuks ja tegi kõik meie tuleviku nimel. Mina aga elasin samal ajal edasi oma abikaasaga ja oma elu, kus kõiki oma emotsioone siiski jagasin temaga e. oma armastusega. Eelmine sügis sai jälle ring täis ning mu abikaasa leidis jälle enda kõrvale naise. Samuti soovis lahutada. Oli väga tüliderohke aeg. Ma ei maininud talle kordagi, et olen elanud sellist elu nagu eelpool kirjeldasin. Kui nägin, et päästa enam midagi ei ole ja ma isegi ei saanud sel hetkel aru, miks ma seda nii väga üritasin, tunnistasin abikaasale üles oma tunded teise mehe vastu. See aga pani käima vastupidise reaktsiooni, ta hakkas väga pingutama, et oma pere jälle kokku tuua ja meid õnnelikuks teha. Hindasin seda väga, kuid südamele sest palju ei saanud. Siiski lükkasin järjekordselt eemale oma sõbra ja meie suhtes oli paus paar kolm kuud. Siis tunnistasin mina, et ma ei suuda ilma temata elada ja lahutan ja kolin tema juurde. Sellest hetkest olen jaganud katteta lubadusi kolida ja minna, ise selleks kodus midagi tegemata. Korra küll pakkisin sel tüliderohkel sügisel oma asjad ja isegi viisin pooled neist sinna, kuid miski mu sees ütles, et see ei ole õige ja tulin tagasi. Ei osanud survele kodu poolt vastu panna, olin minevikus väga kinni. Hetkel ma elan ja ma lihtsalt olen kodus. Ma suhtun oma abikaasasse nagu sõpra, kuid ei tunne ta vastu kirge. Tema pingutused minu suunas ei rõõmusta mind, samas kurvastan väga, kui ma ei saa tähelepanu oma sõbralt. Me ei kakle abikaasaga, me ei käi kuskil eriti koos. Meie elu on rutiin, kus ma oma mõtetes olen kogu aeg oma "uues kodus" ja unistan ilusast elust, ühisest lapsest...Kõik aeg, mida ma olen mänginud seda lubamise mängu kolida, on teinud mind haigeks ja kahepalgeliseks. Ma ei meeldi sellisena endale ja olen põhjustanud palju valu ka oma armastusele. Miks nii on, ma ei oska vastata... Ma ei soovi teda kaotada ja läbi oma pisivalede pikendan pidevalt temaga koos olemist. Tänaseks on see mäng läbi saamas, sest ta ei soovi enam mu vabandusi kuulata.
Ma tahan temaga olla, kuid mul puudub julgus astuda samm ja öelda abikaasale, et meie pere ei saa enam edasi eksisteerida, sest mul on tunne teise vastu. Ma ei vihka oma abikaasat, ta oleks imetore kaaslane, kui ta saaks minu tähelepanu naisena, kuid mul lihtsalt ei ole soovi seda jagada. Ma ei oska end jagada kahe inimese vahel. Ja ma ei oska seda lõpetada, ei ole julgust. Kardan eksida, kardan pettuda uuesti, kardan kaotada kõik mis ma tänaseks oma 31.eluaastaks olen saavutanud, kardan lõhkuda oma lapse psüühikat ja teha talle haiget, lõhkudes tema pere ema ja isaga... Kuidas ma leiaksin end uuesti? Mul on unistus, mida ma ihkan ja mida ma kardan.. Kuigi tean, et see ei ole mu proovielu, et päris elus siis õieti tegutseda, ei suuda ma otsustada... Tean vaid seda, et sellesse suhtesse ma jääda elu lõpuni ei soovi, sellest abielust ma enam lapsi ei soovi...Kuid... kuidas seda kõike öelda, teistele haiget tegemata ja ise pooleks murdumata?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Pihile tulla ja siis otsustada!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?