Otsustusvõimetus tuleviku osas 17.11.15 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

Olen omadega võrdlemisi sügavas masenduses. Lõpetasin hiljuti keskkooli üpriski heade eksamitulemustega, ka koolis olin väga tubli õpilane (rohkem humanitaar, kuid siiski) ning sel aastal läksin huupi valet eriala ülikooli õppima, kuid õnneks sain sellest varakult aru ning tulin septembris ära. Nüüd siis võtan ootamatut vaheaastat enne vägagi soovitut edasiõppimist kas siis kutse- või ülikoolis. Mure seisneb aga selles, et ma lihtsalt ei tea mida edasi õppida. Kuna mul on olnud olematu lapsepõlv ja väga problematiilised vanemad, siis ma lapsena mitte kunagi ei mõelnud kelleks ma saada tahan ja nii täpselt 12 aastat. Lihtsalt õppisin ja olin, kuid ealeski ei mõelnud mis saab edasi ja kellena ma siis terve elu töötada tahan.

Praeguseks hetkeks olen teinud 1-2 kuu jooksul meeletut taustauuringut teatud erialadele (kehakultuur, noorsootöö, sots.töö, klassiõpetaja, koolieelse asutuse õpetaja jt), kuid ma ei tunne mingit kutsumust või et ma oleks milleski nii hea, et võiks seda õppida. Mulle tundub, et ma ei ole milleski hea ja mul pole nn loomulikku talenti mittemilleski. Olen küll VÄGA töökas ja sihikindel, viisakas ja kohusetundlik ning väga hooliv, kuid mis sellest kasu on? Praegu ma koolis ikka ei ole ja ei tea mida minna õppima.

Olen ka käinud karjäärinõustaja juures ja igasugust eneseanalüüsi teinud, kuid praeguseks hetkeks olen lihtsalt suitsiidne ja masenduses. Ma ei ole mingi eluheidik ega rumal tüdruk koolis olnud, olin üks teravamaid pliiatseid pinalis. Terav pliiats küll, kuid ilma suunata ning hetkel väga suures masenduses. Olen mõelnud suitsiidile väga palju, sest pole lihtsalt elus mingit suunda. Ma ei tea mida ma tahaks õppida ja mis alal töötada ning hirmutab ka mõte sellest, et mõne eriala omandamiseks peab ülikoolis õppima 5 aastat jutti.

Lisaks on ka dilemma, et kas üldse minna ülikooli? Eesti vajab rohkem oskustöölisi ja neid ülikooli paberitega noori tuleb igal aastal nii palju ülikoolist välja, et nt sots.töötajatest on minu kodukohas kindlasti üleküllastus. Tänapäeval ei saa enam mõelda nii, et õpin seda mis meeletult meeldib, sest praktilisem oleks õppida kutsekoolis - saab kohe tööle ja õppeaeg lühem s.t pole ohtu, et kuskil bakalaureuse keskel selgub, et pole ikkagi see asi.

Kardan, et kui lähengi midagi uuest õppeaastast õppima, et ka siis eksin samamoodi nagu esimesel korral (seekord mõistagi läksin huupi õppima inglise filoloogiat, sest inglise keel on sünnist saadik olnud väga hea). Kardan eksida ja olen otsustusvõimetu ning väsinud erialade taustauuringute tegemisest. Tahaks, et käiks ruttu mingi n-ö plõks ära, et teaks, et see on see ja vahet pole mis teised arvavad või et mis miinused sel maagilisel erialal on.

Mida teha? Kuidas hoida meel positiivne?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kõrgkool annab laiapõhjalise hariduse ja selle baasilt saab siis oma spetsialiteediga edasi minna (näiteks, arstiteadus: nahk, süda, närvid, lapsed, eakad, kirurgia, labor, molekulaaruuringud jne, jne). Seega mingi suund peab selge olema.
Kutsekool on konkreetsem. Vaja Kujutluses ette-suunal seda eriala elada: mida, kuidas, kellele, milleks, mida ise suudan, mis teistest sõltub, kas on selline, et Huviala ja Tööala suuresti kattuvad!
Kui on selle valdkonna elulugusid, siis neid lugeda.
Mida teeksid Huvialana! - siit see algabki.
Koolipaus ongi selgusele jõudmiseks kaunikene.

vt minu raamatust "Väljavalitu" 3.ptk. - Geenius ja Antigeenius.
Päevik tuleb selgusele jõudmisel kasuks.
Küsi kõrvalseisjate (kes sind tunnevad) arvamusi, aga otsustad ikkagi ISE.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?