Abielu lõpp?? 27.06.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen kahekümneaastane tütarlaps, abielus kolm kuud. Oleme oma mehega (26) koos olnud ühtekokku juba viis aastat. Kõik oli tore ja imeline kuni pulmadeni...
Alustan väljaskäimisest. Väljas käia üksinda pole ma kunagi saanud, samamoodi ka koos sõpradega (mees ei lase). Kuna olen üle keskmise kena neiu, siis on mu mees alati mind kiivalt kinni hoidnud, pole lasknud üksi kuhugile. Ma pole seda varem ka tahtnud.. Olukord muutus siis, kui meil pulmaplaanid tehtud ning kuupäev määratud, kuid mees saadeti kaheks nädalaks komandeeringusse. Kasutasin võimalust ning läksin koos sõbrannadega välja. Mind jahmatas tähelepanu, mille osaliseks sain: avastasin endas naise. Ma ei ütle, et mu mees mind ei hoia ega jumalda, ta teeb seda väga ning igal võimalikul moel. Kuid ikkagi meeldis mulle teiste meeste tähelepanu väga... Truudust ma mehele ei murdnud.
Mees tuli tagasi. Kuuldes, et olen väljas käinud, oli meil suur skandaal. Siiski otsustasime abielluda, kuna armastasime teineteist VÄGA. Samas mängis rolli ka asjaolu, et kõik tuttavad-sugulased on meie plaanidest teadlikud ning kuidas me nüüd, kaks nädalat enne pulmi ütleme, et sorry, see jääb ära. Oleme kõigi silmis ideaalne paar.
Pulmadest läks mööda kolm või neli nädalat. Kogu selle aja jooksul hoidsin ühendust mehega, kellega tutvusin oma poisi äraoleku ajal. Otsustasime veel kord kohtuda. Ta jumaldas mind. Tahtis mind. Ma tundsin ennast hästi ja õnnelikuna. Siis avastasin, et on ju ka veel teisi mehi... Kasutasin võimalust, kui meest kodus ei olnud, ning läksin sõbrannadega salaja baaridesse. Nägin seda meestekarja enda ümber ning tundsin, et see on SEE, mida ma tahan.. Tundsin, et olin teinud abiellumisega vea.
Mida teha??? Armastan oma meest väga-väga, kuid sellest vist ei piisa. See ei ole normaalne, et nii kui mees kodunt ära läheb, kasutan kohe võimalust ning lähen meestega flirtima ning lasen ennast suudelda. Teen oma mehele tohutult haiget, tal olid lausa enesetapu mõtted peas! Olen kogu ta maailm, tal ei ole teist nii lähedast inimest maailmas kui mina (isa surnud, ema kaugel ära). Ta elab minule ja ainult minule. Miks ma ei ole rahul?
Viimasest korrast, kui väljas käisin, möödub homme nädal. Mees pidi ööseks tööle minema ning minul juba plaanid tehtud. Kui ta mulle õhtul helistas, lülitasin telefoni välja. Tundsin ennast hästi, täiesti mõtlemata selle peale, mida mu abikaasa tunda võib. Järgmisel hommikul pani ta mind fakti ette: kas ma lõpetan selle tegevuse ära või me läheme lahku. Ta andis mulle nädala aega otsustamiseks. Siiski tuli paari päeva pärast siia tagasi, ta ei suutnud üksinduses olla ning igasuguste mõtetega ennast penam piinata. Leppisime juba ära, kui ta küsis mult, kas ma kellegagi peale tema suudelnud olen. Vastasin, et jah. Ütlesin, et vajan teiste meeste tähelepanu, kuid siiski on tema mulle kõige kallim inimene maailmas. Et ma ei tea, miks ma nii teen.
Siit küsimus: Mul on olemas mees, keda ma armastan. Ta on selline, kellest paljud naised ainult unistavad: superhooliv, alati seab minu huvid etteotsa, kulutab kogu oma raha minu peale, teeb kõik selleks, et ma rahul oleks, surub maha enda tahtmised ning vajadused, elab AINULT MINULE. Tal on super keha, naised jooksevad ta järel ning tal on juba oma fänniklubi (tegeleb spordiga). Armastab mind piiritult. Mis on selle põhjuseks, et ma rahul pole? Ma tean, et paremat meest ma ei leia, kuid ometi tahan miskipärast vaba olla ning nautida noorust ja "sarvede mahajooksimist", mis mul tegelikult siiamaani tegemata jäänud. Tean, et niipea kui saan selle, tüdinen kohe ning tahan oma kallist abikaasat tagasi. Kuid siis on juba hilja...
Nüüd on olukord selline: otsustasime, et kolin ta juurest ära, sest see tundub olevat ainuke võimalus aru saada, mida ma elult tahan. (Kas see on nii?)Seejärel anname ka lahutuse sisse, kui ma pole ümber mõelnud ning tema ootamisest tüdinenud... Olen läbi mõelnud mõlema variandi positiivsed ning negatiivsed küljed, tugevam pool on see, mis tahab väljas käia. Mida teha??? Kumma kasuks otsustada? Tean, et kumma ma ka ei valiks, kahetsen ja nutan teist taga igal juhul.
Oskate mulle midagi soovitada? Mida teha? Millist psühholoogi on võimalik suhteliselt ruttu külastada ning palju see üldse maksab?
Suur tänu ette!