perekonnaprobleemid 01.07.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Tutvusin oma elukaaslasega aasta tagasi. Mina olin kaua üksi olnud, tema pärast kümneaastast abielu lahutanud. Hakkasime päris ruttu koos elama. Oleme mõlemad kolmekümnesed ja rahuliku iseloomuga. Kõik oli uskumatult tore. Siis tutvusime interneti jututubadega ja sellest kõik alguse saigi. Töölt tulles istub mees kohe arvuti taha ja sukeldub jutukasse. Ta ei näe, ei kuule enam midagi ja kui ma olen suutnud teel uksest arvutini temalt paar sõna välja pigistada, siis selllega meie kõnelus piirdubki. Õnnestub veel vahest küsida, mis kellaks äratuskell äratama panna. Vestleb ta noorte tüdrukutega, kellele ta ennast nooremaks valetab. Aga ka omaealistega. Kui mina pooltki nendest sõnadest kuuleks, mis klaviatuuri kaudu hellitustena teele lähevad! Üks tuttav, kes ta vestlust kunagi jälgis, ei uskunud kaua, et see tõesti tema on, sest kirjutab ta palju ladusamalt ja julgemalt kui räägib. Siis sain teiste inimeste kaudu teada, et ta ka kohtub nende teiste naistega. Kahtlaseid telefonikõnesid olin juba isegi märganud. Ükskord läksin tema nime all jutukasse ja vestlesin pikalt tema jutukaaslasega. Püüdsin temaga kohtumist kokku leppida. Selle vestluse käigus sain veidi aimu, mis sinnamaani juhtunud oli. Naine väitis, näiteks, et kokkusamisel pole praegu mõtet, kuna "needsamused" pole ka veel läbi ja et sellest eelmisestki vähesest piisas, et kõik sassi lüüa jne. See ju enam ei ole ainult minu haiglane fantaasia! Enne üht nende kohtumist palusin mehelt, et ta seda ei teeks. Ta küsis, mida. Kuna ma siis veel konkreetseid ja kindlaid tõendeid ei omanud, ütlesin lihtsalt, et ma tean, mida ta teeb. Mees vastas selle peale:"Ahh!", istus veidi vaikselt ja hakkas siis teistest asjadest rääkima. Teisel korral saatsin talle veidi enne minu teada toimuvat kokkusaamist sõnumi, kus veel kord palusin teda seda mitte teha. Selle peale te helistas ja küsis, mis nüüd jälle on. Mul polnud talle midagi rohkemat öelda kui et ma lihtsalt pidin talle selle sõnumi saatma. Kui ma siis talle ette ladusin mida ma tean, oli ta veidi ärritunud küll, ütles, et eks ta siis edaspidi peab arvestama, et ma tema järgi nuhin. Ja küsis siis, et kas ma arvasin, et sellest tuleb midagi või. Ütlesin, et minu arusaamise järgi see juba ON midagi. Sellele järgnes seletus, et see pole üldse nii ja tegemist on kolme lapse emaga, kellel on mees olemas (aeg-ajalt pikalt merel, ma tean) ja kellel on üldse kõik olemas ja kes ei hakkaks midagi sellist üldse ette võtma. Minu meest on väga raske rääkima saada. Monolooge olen pidanud küll ja pisarsilmi palunud, et räägime ometi. Räägib ta vaid pärast teatud hulka õlut ja seda ta siis järgmisel päeval ei mäleta. Ka on tal õllesõltuvus, mida ta ise tunnistab ja kord ta isegi palus, et ma ta AA-sse kättpidi kohale viiks. Kindlasti on olemas ka tugigrupid alkohoolikute peredele, et neile toetust pakkuda. Muidu on ta väga tubli töömees ja töö ajal ei joo. Üks probleem on selles, et me oleme väga erinevatelt elualadelt ja sõruskondii on raske segada - peale selle töötab ta põhiliselt meestega koos ja kui on nende istumine, siis kuulub sinna juurde alati ohtralt alkoholi. Minul pole seal tõesti midagi teha kuigi olen vaikselt istunud ja naeratanud. Oleksin tänulik mõne lohutava sõna ja nõuande eest! Tänan!