AMITRIPTYLINE-GRINDEKS

Depressioon.
Krooniline valu.
Enuresis nocturna lastel alates 7. eluaastast.

Depressioon
Ravi alustatakse väikeste annustega, mida järk-järgult suurendatakse, pöörates tähelepanu kliinilisele
efektiivsusele ja võimalikele talumatuse nähtudele. Üle 150 mg ööpäevaseid annuseid on soovitatav
kasutada hospitaliseeritud patsientidel (kuni 225 mg ja harva kuni 300 mg ööpäevas).
Annus valitakse haiguse sümptomite ja patsiendi vanuse põhjal, suurendades seda järk-järgult kuni
ravitoime saavutamiseni.

Ambulatoorse ravi korral on ööpäevane annus harilikult 75 mg, jagatuna mitmeks üksikannuseks (võib
võtta ka korraga õhtul). Vajadusel suurendatakse annust kuni maksimaalselt lubatud 150 mg-ni ööpäevas.
Suurem osa ööpäevasest annusest soovitatakse manustada õhtuti. Preparaadi sedatiivne toime ilmneb
varem kui antidepressiivne toime. Optimaalne terapeutiline toime ilmneb 30 päeva jooksul.

Alternatiivne ravimeetod: preparaadi ühekordne manustamine annuses 50…100 mg enne uinumist. Seda
annust võib järk-järgult suurendada 25 mg või 50 mg võrra kuni maksimaalse ööpäevase annuseni (150
mg).

Statsionaarset ravi võib alustada annusega 100 mg ööpäevas, suurendades annust järk-järgult kuni 200
mg-ni. Erandjuhtudel võib osutuda vajalikuks annuse suurendamine kuni 300 mg-ni ööpäevas.

Antidepressiivne toime avaldub tavaliselt 2...4 nädala pärast. Depressiooni ravi on sümptomaatiline seda tuleb jätkata piisavalt kaua (tavaliselt kuni 6 kuud pärast paranemist), et hoida ära haiguse taasteke.
Korduva unipolaarse depressiooniga patsientidel võib säilitusravi olla vajalik mitme aasta vältel, et ära
hoida uusi episoode. Ravi tuleb lõpetada annust järk-järgult paari nädala jooksul vähendades.

Säilitusravi
Ööpäevane säilitusannus on 50…100 mg. Üksikutel juhtudel võib see annus olla väiksem - 40 mg. Annus
võetakse tavaliselt õhtul enne uinumist. Raviefekti saavutamisel vähendatakse annust järk-järgult
minimaalse haiguse sümptomeid vältiva annuseni. Säilitusravi kestab 3 kuud või kauem.

Eakad patsiendid
Eakatele patsientidele määratakse tavaliselt 10 mg 3 korda päevas, mida suurendatakse järk-järgult
(vajadusel ülepäeviti) kuni 100...150 mg-ni ööpäevas. Lisaannused manustatakse peamiselt õhtul.
Säilitusannusena kasutatakse optimaalset terapeutilist annust.

Lapsed
Amitriptüliini ei soovitata kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel depressiooni ravis seoses ohutuse
ja efektiivsusega (vt lõik

ja 4.4).

Krooniline valu
Täiskasvanud
Algannus on 25 mg, mis manustatakse õhtul. Annust võib järk-järgult suurendada vastavalt ravivastusele
kuni maksimaalse annuseni 100 mg õhtul.

Eakad patsiendid
Alustada ravi ½ annusega.

Enuresis nocturna lastel
7...12-aastastele lastele 25 mg ja üle 12-aastastele lastele 50 mg ½...1 tund enne magamaminekut.
Ravi ei tohi kesta üle 3 kuu.

Neerufunktsiooni häired
Neerupuudulikkuse korral võib amitriptüliini manustada tavalistes annustes.

Maksafunktsiooni häired
Soovitatav on ettevaatlik annustamine ja võimalusel ravimi plasmakontsentratsiooni määramine.

Ravi lõpetamine
Ravi tuleb lõpetada annust järk-järgult paari nädala jooksul vähendades.

Manustamisviis

Amitriptyline-Grindeks tabletid on suukaudseks kasutamiseks.

4.3

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Hiljuti põetud müokardiinfarkt.
Südame rütmihäired.
Südame isheemiatõbi (eriti südameblokaad) alla 12-aastastel lastel.
Raske maksahaigus.
Ägeda maniakaalse depressiooni luululine faas.
Depressiooni ravi lastel ja alla 18-aastastel noorukitel (vt lõik 4.4).
Samaaegne ravi monoamiin-oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega või MAO-inhibiitorite kasutamine viimase
2 nädala jooksul.

Amitriptüliini ei tohi kasutada koos MAO inhibiitoritega (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Ravi esimeste 2...4 nädala jooksul peab patsiente, eriti suitsiidikalduvustega, tähelepanelikult jälgima.
Nõrgestatud organismiga patsientidel võivad ravimi suured annused põhjustada üleannustamisnähte.

Preparaadi atropiinisarnase toime tõttu tuleb amitriptüliini manustada ettevaatlikult uriinipeetuse ja
eesnäärme hüpertroofia korral.

Ettevaatlik tuleb olla kasutamisel krambiseisundite korral, kuna amitriptüliin langetab krambiläve ja võib
nii seisundit süvendada.

Silma eeskambri kinnise nurgaga glaukoomi ning silmasisese rõhu tõusu korral võib preparaat esile
kutsuda glaukoomihoo.

Amitriptüliini manustamise ajal tuleb eriti tähelepanelikult jälgida patsiente, kellel esinevad südame-
veresoonkonna haigused, kuna suurtes annustes võib preparaat põhjustada siinustahhükardiat, südame
rütmi- ja erutusjuhtehäireid. Selle rühma preparaadid võivad esile kutsuda stenokardiahoo või
müokardiinfarkti.

Tähelepanelikult tuleb jälgida feokromotsütoomi või hüpertüreoosiga patsiente, samuti neid, kes võtavad
kilpnäärmehormoone sisaldavaid preparaate.

Alkoholi sageli tarvitavatel patsientidel võib preparaadi kasutamine põhjustada kalduvust enesetappudeks
või preparaadi üleannustamiseks.

Skisofreeniahaigetel võivad amitriptüliini toimel ägeneda psühhoosi sümptomid ja paranoidne
sümptomaatika.

Depressiooni korral, eriti kui patsiendi anamneesis esineb maniakaalne depressioon, võib haiguse kulg
muutuda mania või hüpomania suunas.

Amitriptüliini kasutamisel koos kolinoblokaatorite või sümpatomimeetiliste ainetega, sealhulgas
adrenaliini kombineeritud kasutamisel koos lokaalanesteetikumidega, peab patsient olema arsti kontrolli
all, kes valib ettevaatlikult ravimi vajaliku annuse.

Amitriptüliini kasutamisel maksafunktsiooni puudulikkusega patsientidel tuleb olla ettevaatlik. Ravimi
metaboliseerumine on sel juhul aeglustunud ning võib olla vajalik annuse vähendamine. Soovituslik on
jälgida amitriptüliini plasmakontsentratsiooni.

Eakatel patsientidel on suurem oht ortostaatilise hüpotensiooni tekkeks.

Maniakaal-depressiivse psühhoosiga patsientidel võib toimuda nihe maniakaalse faasi suunas; mania
sümptomite tekkimisel tuleb amitriptüliin ära jätta.

Enne kirurgilisi operatsioone tuleb võimalusel ravi katkestada.
Anesteetikumide manustamine ravi ajal tri/tetratsükliliste antidepressantidega võib suurendada südame
rütmihäirete ja hüpotensiooni riski. Võimalusel tuleb amitriptüliin mitu päeva enne operatsiooni ära jätta;
kui erakorraline operatsioon on vältimatu, tuleb amitriptüliin-ravist informeerida anestesioloogi.

Amitriptüliin võib veresuhkrusisaldust nii tõsta kui langetada.
Nagu on kirjeldatud ka teiste psühhotroopsete ravimite korral, võib amitriptüliin muuta tundlikkust
insuliini ja glükoosi suhtes, mistõttu võib vajalik olla antidiabeetilise ravi korrigeerimine diabeetikutel; ka
depressioon ise võib mõjutada patsiendi veresuhkrusisaldust.

Tritsükliliste antidepressantide kasutamisel koos antikoliinergiliste ravimite või neuroleptikumidega on
kirjeldatud hüperpüreksiat (eriti kuuma ilmaga).

Ravi järsk katkestamine pärast pikaajalist ravi võib põhjustada ärajäämanähtusid nagu peavalu, halb
enesetunne, unetus ja ärrituvus. Need sümptomid ei viita sõltuvusele. Annust tuleb 2 nädala jooksul järk-
järgult vähendada, kuid isegi siis võib esineda mööduvat ärrituvust, hirmuunenägusid ja unehäireid.

Amitriptüliinravi põhjustab hambakaariest. Patsiendid peaksid teavitama sellest oma hambaarsti ja
soovitatav on sagedasem hammaste kontroll (vt lõik 4.8).

Patsientidel, kel on teadaolevalt madala aktiivsusega tsütokroom P 450 isoensüüm CYP2D6 (nn aeglased
metaboliseerijad), on suurem oht toksiliste plasmakontsentratsioonide tekkeks ka juba terapeutiliste
annuste juures. Sellistel patsientidel tuleks võimalusel jälgida ravimi plasmakontsentratsiooni.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Amitriptüliini (nagu teisigi tritsüklilisi antidepressante) ei tohi kasutada depressiooni raviks lastel ja alla
18-aastastel noorukitel. Depressiooni uuringud selles vanusegrupis ei ole näidanud tritsükliliste
antidepressantide kasulikku toimet.
Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes
rohkem suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt agressiivsust,
vastanduvat käitumist ja viha). Riski ei saa välistada amitriptüliini kasutamisel.
Lisaks on tritsüklilised antidepressandid seotud kardiovaskulaarsete kõrvaltoimete riskiga kõigis
vanusegruppides.
Puudub ohutusalane teave ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele,
küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine.
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese
paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu
näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks
Amitriptyline-Grindeks’it kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu
depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt
jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-
kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide
suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti
ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida
tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke),
suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel
juhtudel koheselt arsti poole.

Amitriptyline-Grindeks sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel esineb haruldane pärilik galaktoositalumatus,
laktaasipuudulikkus või glükoosi-galaktoosi imendumishäired, ei tohi ravimit kasutada.

Amitriptyline-Grindeks tabletid sisaldavad abiaineid, mis võivad põhjustada allergilisi reaktsioone (10 mg
õhukese polümeerikattega tabletid - Ponceau 4R Lake (E 124) ja 25 mg õhukese polümeerikattega
tabletid - Sunset Yellow FCF Lake (E 110).

- Samaaegne amitriptüliini ja MAO inhibiitorite kasutamine võib põhjustada raskeid kõrvaltoimeid
(hüperpüreetiline kriis, krambid) ja isegi surma (vt lõik 4.3 ja 4.4).
Amitriptüliini kasutamisel koos kolinoblokaatorite või neuroleptikumidega on kirjeldatud
hüperpüreksia juhte. Tritsüklilised antidepressandid koos kolinoblokaatoritega võivad põhjustada
ka paralüütilist iileust.
- Kasutamine koos sümpatomimeetikumidega (nt adrenaliin, efedriin, isoprenaliin, noradrenaliin,
fenüülefriin, fenüülpropanolamiin) ja kombineerituna lokaalanesteetikumidega põhjustab südame
rütmihäireid ja hüpotensiooni.
- Metüülfenidaat võib pidurdada tritsükliliste antidepressantide metabolismi.
- Amitriptüliini koosmanustamisel amiodarooni ja pimosiidiga suureneb ventrikulaarse arütmia oht
(koosmanustamist tuleb vältida).
- Amitriptüliin võib inhibeerida guanetidiini toimet. Amitriptüliin pärsib klonidiini hüpotensiivset
toimet, klonidiini ärajätmisel suureneb hüpertensiooni oht.
- Ravim tugevdab alkoholi, barbituraatide ja teiste kesknärvisüsteemi pärssivate ravimite toimet.
- Kasutamine koos antiepileptiliste ravimitega alandab krambiläve.
- Tramadooli kasutamine koos tritsükliliste antidepressantidega suurendab kesknärvisüsteemi
mürgistuse ohtu.
- Amitriptüliini kasutamisel koos disulfiraamiga esineb deliiriumi tekkimise oht.
- Tsimetidiin pidurdab tritsükliliste antidepressantide metabolismi maksas ja võimendab nende
kõrvaltoimeid.
- Rifampitsiini kasutamine tõenäoliselt langetab amitriptüliini plasmakontsentratsiooni ja nõrgendab
antidepressantide toimet.
- Ritonaviir tõenäoliselt tõstab antidepressantide plasmakontsentratsiooni.
- Amitriptüliini ja etkloorvinooli suurtes annustes koosmanustamine võib tekitada deliiriumi.
- Amitriptüliini kasutamine samaaegselt elekterkrampraviga võib suurendada ravist tingitud riske,
mistõttu seda tohib teha ainult hädavajadusel.
- Mõned antiarütmikumid (nt kinidiin), antihistamiinikumid (astemisool ja terfenadiin), mõned
antipsühhootikumid (eriti pimosiid ja sertindool), tsisapriid, halofantriin ja sotalool võivad koos
tritsükliliste antidepressantidega manustamisel suurendada ventrikulaarse arütmia tekkevõimalust.
- Seentevastased ravimid, sh flukonasool ja terbinafiin, suurendavad tritsükliliste antidepressantide
kontsentratsiooni seerumis ning sellega kaasnevat toksilisust. Tekkinud on minestus ja torsade de
pointes.
- Amitriptüliini tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes võtavad naistepunaürti (Hypericum
perforatum) sisaldavaid preparaate, kuna suureneda võib serotoniinisündroomi oht.
- Amitriptüliin aeglustab fenütoiini metabolismi ja suureneb oht fenütoiini toksilisuse tekkeks
(ataksia, kõõlusperiostaalreflekside elavnemine, nüstagm, treemor).

Teiste ravimite toime tritsükliliste antidepressantide farmakokineetikale
- Tritsüklilised antidepressandid (sh amitriptüliin) metaboliseeruvad maksa tsütokroom P450
isoensüümi CYP2D6 toimel. CYP2D6 on polümorfne ja seda võivad inhibeerida mitmesugused
psühhotroopsed jt ravimid, nt neuroleptikumid, serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (v.a
tsitalopraam, mis on väga nõrk inhibiitor), beetaadrenoblokaatorid ja uuemad antiarütmikumid.
Nende ravimite toimel võib oluliselt väheneda tritsükliliste antidepressantide metabolism ja
märkimisväärselt suureneda plasmakontsentratsioon.
Teised amitriptüliini metabolismis osalevad isoensüümid on CYP2C19 ja CYP3A.
- Barbituraadid ja teised ensüümi indutseerijad (nt rifampitsiin ja karbamasepiin) võivad suurendada
tritsükliliste antidepressantide metabolismi ning vähendada seeläbi nende plasmakontsentratsiooni
ja antidepressiivset toimet.
- Tsimetidiin, metüülfenidaat ja kaltsiumikanali blokaatorid suurendavad tritsükliliste
antidepressantide kontsentratsiooni plasmas ja sellega kaasnevat toksilisust.
- Tritsüklilised antidepressandid ja neuroleptikumid inhibeerivad teineteise metabolismi; selle
tagajärjeks võib olla krambiläve alanemine ja krampide teke. Vajalik võib olla nende ravimite
annuste korrigeerimine.
- Seentevastased ravimid nagu flukonasool ja terbinafiin suurendavad amitriptüliini ja nortriptüliini
kontsentratsiooni seerumis.
- Etanooli juuresolekul suureneb vaba amitriptüliini kontsentratsioon plasmas, samuti nortriptüliini
kontsentratsioon.

Amitriptüliin läbib platsentaarbarjääri. On üksikuid andmeid amitriptüliini kahjuliku toime kohta
vastsündinute kesknärvisüsteemile ja limbilisele süsteemile ning teiste arenguhäirete kohta, kui nende
emad kasutasid preparaati raseduse ajal. Raseduse ajal võib arst määrata ravimit ainult hädavajadusel.
Vältimaks võimalikke ärajätunähte vastsündinul, on soovitatav ravi lõpetada annust järk-järgult
vähendades 14 päeva enne oodatavat sünnitust.

Kuna amitriptüliin eritub rinnapiima vähe, ei ole terapeutiliste annuste kasutamisel toime imikule
tõenäoline: lapseni jõudev annus moodustab u 2% ema annusest (mg/kg baasil).Rinnaga toitmist võib
amitriptüliin-ravi ajal vajadusel jätkata, kuid imikut tuleb hoolikalt jälgida, eriti esimese 4 nädala jooksul
pärast sündi. Võimalikud kõrvaltoimed imikul on südame arütmia, uimasus, isutus.

Amitriptüliin võib mõjuda võimele juhtida transpordivahendeid ja käsitseda mehhanisme (nõrgendab
tähelepanu, liigutuste koordinatsiooni ja reaktsioonikiirust).
Ravi ajal tuleb vältida tegevusi, mis on seotud riskiga ja mille jaoks on vajalik täpsus ja kiire reaktsioon.

Alljärgnevalt on kõrvaltoimed loetletud MedDRA organsüsteemi klassi / eelistatud termini järgi.
Kõrvaltoimete esinemissagedus: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100, <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100),
harv (≥1/10000, <1/1000), väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

MedDRA
organsüsteemi Esinemissagedus
Eelistatud termin
klass
Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv
Luuüdi
depressioon,
agranulotsütoos,
leukopeenia, eosinofiilia, trombotsütopeenia.
Ainevahetus- ja Harv
Söögiisu langus.
toitumishäired
Psühhiaatrilised häired
Sage
Segasusseisund, libiido langus, mäluhäired.

Aeg-ajalt
Hüpomania,
mania,
ärevus,
unetus,
hirmuunenäod.

Harv
Deliirium (eakatel patsientidel), hallutsinatsioonid
(skisofreeniaga patsientidel).
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Somnolentsus, treemor, pearinglus, peavalu.

Sage
Tähelepanuhäired,
maitsehäired,
paresteesia,
ataksia, kõnehäired.

Aeg-ajalt
Krambid.
Silma kahjustused
Väga sage
Akommodatsioonihäired.

Sage
Müdriaas.
Kõrva
ja
labürindi Aeg-ajalt
Kohin kõrvus.
kahjustused
Südame häired
Väga sage
Südamepekslemine, tahhükardia.

Sage
Atrioventrikulaarne blokaad, Hisi kimbu blokaad.

Harv
Südame rütmihäired.
Vaskulaarsed häired
Väga sage
Ortostaatiline hüpotensioon.

Aeg-ajalt
Hüpertensioon, nahaaluste veresoonte põletik.
Seedetrakti häired
Väga sage
Suukuivus, kõhukinnisus, iiveldus.

Sage
Igemete pingsus, suuõõne põletik, hambakaaries.

Aeg-ajalt
Kõhulahtisus, oksendamine, keele turse.

Harv
Süljenäärmete suurenemine, paralüütiline iileus.
Maksa ja sapiteede häired
Harv
Ikterus, hepatiit.
Naha
ja
nahaaluskoe Väga sage
Suurenenud higistamine.
kahjustused

Aeg-ajalt
Lööve, urtikaaria, näo turse.

Harv
Alopeetsia, valgustundlikkusreaktsioonid.
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Uriinipeetus.
Reproduktiivse süsteemi ja Sage
Erektsioonihäired.
rinnanäärme häired

Harv
Günekomastia.
Üldised
häired
ja Sage
Väsimus.
manustamiskoha reaktsioonid

Harv
Palavik.
Uuringud
Väga sage
Kehakaalu suurenemine.

Sage
Muutused elektrokardiogrammis: QT-intervalli
pikenemine, QRS-kompleksi laienemine.

Aeg-ajalt
Silmasisese rõhu tõus.

Harv
Kehakaalu langus.
Kõrvalekalded maksafunktsiooni testides: alkaalse
fosfataasi
ja
maksaensüümide
aktiivsuse
suurenemine.

Ravi katkestamisel tekkivad sümptomid
Preparaati pikaajaliselt ja suurtes annustes manustanud patsientidel tuleb vältida ravi äkilist lõpetamist,
kuna selle tulemusena võivad tekkida halb enesetunne, peavalu, ebamugavustunne. Preparaadi annust
tuleb järk-järgult vähendada 2 nädala jooksul, kuid isegi sellisel juhul võivad tekkida lühiajaline erutus,
luupainajad ja unehäired. Harvadel juhtudel võib 2…7 päeva pärast ravi lõppu tekkida mania või
hüpomania.
Teised toimed, mille seos preparaadi manustamisega ei ole tõestatud: luupusesarnane sündroom
(migreeruv artriit, tuumavastaste antikehade ja reumatoidfaktori olemasolu veres), maksapuudulikkus,
ageuusia (maitsetundlikkuse kaotus).

Ravimklassi toimed
Epidemioloogilsed uuringud, mis on läbiviidud peamiselt 50 aastastel ja vanematel patsientidel, näitavad
suurenenud luumurdude tekkimise riski patsientidel, kes saavad selektiivseid serotoniini tagasihaarde
inhibiitoreid (SSRId) või tritsüklilisi antidepressante. Tekkemehhanism ei ole teada.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamisnähud tekivad kui ööpäevane annus ulatub 10...20 mg/kg. Annused üle 500 mg päevas on
väga toksilised.
Suurtes annustes võib ravim põhjustada lühiajalist segasust, kontsentreerumishäireid või mööduvaid
nägemishallutsinatsioone.
Üleannustamise korral esinevad unisus, rahutus, agiteeritus, uriinipeetus, limaskestade kuivus,
soolemotoorika nõrgenemine, hüpotermia, tahhükardia ja teised südame rütmihäired (ventrikulaarsed
tahhüarütmiad, torsade de pointes, vatsakeste fibrillatsioon). EKG leiule on iseloomulik PR-intervalli
pikenemine, QRS-kompleksi laienemine, QT-intervalli pikenemine, T-saki lamenemine või inversioon,
ST-segmendi depressioon ning erineva raskusega südameblokaad, mis progresseerub südameseiskuseni.
Tavaliselt esineb seos QRS-kompleksi laienemise astme ja mürgistuse raskuse vahel pärast ägedat
üleannustamist. Veel võivad üleannustamise sümptomiteks olla südamepuudulikkus, kardiogeenne šokk,
metaboolne atsidoos, hüpokaleemia, müdriaas, silmamunade liikumishäired, krambid, raske
hüpotensioon, hingamisdepressioon, stuupor, kooma ja polüradikuloneuropaatia. Teised sümptomid on
erutus, hüperaktiivsed refleksid, lihasjäikus, oksendamine, hüperpüreksia või muud preparaadi
kõrvaltoimetes loetletud sümptomid.
Teadvuse taastumisel võivad uuesti tekkida segasus, agiteeritus ning hallutsinatsioonid ja ataksia.
Kirjeldatud on ohtlike arütmiate tekkimist 56 tundi pärast üleannustamist.

Ravi
Patsient tuleb kohe hospitaliseerida ning alustada sümptomaatilise ja toetava raviga. Tuleb teha
maoloputus, esimese 24…48 tunni jooksul pärast mürgistust manustada iga 4…6 tunni tagant 20…30 g
aktiivsütt. Hoolikas jälgimine on vajalik isegi komplitseerumata näivatel juhtudel. Vajadusel
intubeerimine ja juhitav hingamine. Südametegevuse häirete korral on vajalik pidev südametegevuse
jälgimine (EKG). Tuleb tagada küllaldase hapniku olemasolu ruumis, tagada piisav vedelikutase
organismis, jälgida kehatemperatuuri.
Laia QRS-kompleksi, südamepuudulikkuse ja ventrikulaarsete arütmiate puhul võib aidata vere pH
alkaliseerimine (bikarbonaadi manustamine või mõõdukas hüperventilatsioon) ja hüpertoonilise
naatriumkloriidilahuse (100...200 mmol Na+) kiire infusioon.
Tritsükliliste antidepressantide mürgistusnähtude raviks manustatakse lahusena veeni 1…3 mg
füsostigmiinsalitsülaati. Eluohtlike tüsistuste tekkimisel (arütmia, krambid, kooma) manustatakse
veelkord füsostigmiini, kuna see laguneb organismis kiiresti. Tuleb arvestada, et füsostigmiin on toksiline.
Tsirkulatoorse šoki ja metaboolse atsidoosi korral tuleb alustada nende seisundite standardse raviga.
Südame
rütmihäirete
raviks
kasutada
neostigmiini,
püridostigmiini
või
propranolooli.
Südamepuudulikkuse tekkimisel võib manustada südameglükosiide. Südametegevust tuleb jälgida
vähemalt 5 päeva jooksul pärast üleannustamist. Vajadusel kardioversioon, defibrillatsioon. Vereringe
puudulikkuse korral manustada plasma-asendajaid ja rasketel juhtudel dobutamiini - infusiooni kiirus
alguses 2...3 mikrogrammi/kg/min, annuse suurendamine sõltub ravivastusest.
Krampide korral manustada krambivastaseid ravimeid. Soovitatav on inhaleerida anesteetikume,
kasutades selleks diasepaami või paraldehüüdi.
Dialüüs on ebaefektiivne, kuna preparaadi kontsentratsioon vereplasmas on madal.
Kuna ravimi üleannustamine on sageli ettekavandatud, tuleb arvestada sellega, et patsient võib proovida
muid enesetapuviise.
Reaktsioon üleannustamisele on individuaalselt erinev. Lastel tekivad kergemini südamekahjustus ja
krambid. Täiskasvanutel on üle 500 mg annuste manustamine viinud keskmise raskusega ja raske
mürgistuse tekkeni ning alla 1000 mg annuste manustamine on lõppenud surmaga.

Farmakoterapeutiline grupp: Antidepressandid, mitteselektiivsed monoamiini tagasihaarde inhibiitorid.
ATC-kood: N06AA09

Amitriptüliin on tritsükliliste antidepressantide hulka kuuluv sedatiivse toimega psühhotroopne ravim.
Preparaat ei mõjuta monoamiini oksüdaasi (MAO) aktiivsust ega avalda otsest stimuleerivat toimet
kesknärvisüsteemile. Inhibeerib noradrenaliini ja serotoniini tagasihaaret kesknärvisüsteemi
adrenergilistes ja serotonergilistes sünapsites. Põhimetaboliidil nortriptüliinil on suhteliselt tugevam
noradrenaliini kui serotoniini tagasihaaret inhibeeriv toime. Amitriptüliinil on suhteliselt tugev kolino- ja
histaminoblokeeriv ning sedatiivne toime.
Amitriptüliin potentseerib katehhoolamiinide toimet.

Amitriptüliini kasutatakse põhiliselt endogeensete depressioonide raviks. Amitriptüliin sobib eriti
ärevusega depressiooni korral. See parandab depressiooni all kannatavate patsientide meeleolu ja
vähendab rahutust, kõrvaldab teised depressiooni sümptomid, ei suurenda õudusunenägude,
hallutsinatsioonide ja teiste psüühilise haiguse sümptomite esinemissagedust, mis on iseloomulikud
stimuleeriva toimega antidepressantidele.
See on eriti näidustatud ka postherpeetilise neuralgia ja talaamilise valu, samuti diabeetilise neuropaatia ja
vähivalu raviks.
Amitriptüliini valuvastane toime avaldub kiiremini ja sageli palju väiksema annuse kasutamisel kui on
vajalik antidepressiivse toime saavutamiseks.
Amitriptüliin on efektiivne ka nüktuuria ravis.

Imendumine
Amitriptüliin imendub hästi seedetraktist. Pärast suukaudset manustamist saabub maksimaalne
kontsentratsioon plasmas ligikaudu 4 tunni pärast. Amitriptüliin vähendab seedetrakti peristaltikat,
vähendades seeläbi iseenda imendumist, eriti üleannustamise korral. Keskmine absoluutne biosaadavus on
53%.

Jaotumine
Amitriptüliini seonduvus plasmavalkudega on ligikaudu 95%. Amitriptüliini ja nortriptüliini
kontsentratsioonid plasmas kõiguvad, korrelatsioon annuse ja ravitoime vahel puudub. Amitriptüliin ja
nortriptüliin erituvad väikestes kogustes rinnapiima. Kontsentratsioonide suhe rinnapiimas ja plasmas on
1:2. Imikuni jõuab keskmiselt 2% ema annusest (mg/kg baasil). Amitriptüliini ja nortriptüliini püsiv
plasmakontsentratsioon saavutatakse enamikel patsientidel 1 nädala jooksul. Tavaliste tablettide
manustamisel 3 korda päevas koosneb püsiv plasmakontsentratsioon ööpäev läbi ligikaudu võrdsetes
osades amitriptüliinist ja nortriptüliinist.

Biotransformatsioon
Amitriptüliinile on iseloomulik presüsteemne metabolism: maksas metaboliseerub see esmaseks
aktiivseks metaboliidiks - nortriptüliiniks. Teisteks amitriptüliini biotransformatsiooni teedeks on
hüdroksüleerumine ja N-oksüdeerumine. Analoogilised protsessid on iseloomulikud ka nortriptüliinile.
Amitriptüliin ja nortriptüliin jaotuvad organismis võrdselt ja seonduvad suures osas plasma- ja
koevalkudega.

Eritumine
Amitriptüliin eritub peamiselt uriiniga, ülalnimetatud metaboliitidena kas vaba või konjugeeritud
vormina. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on 9…25 tundi ja see pikeneb märkimisväärselt üleannustamise
korral. Muutumatul kujul leidub amitriptüliini uriinis vähesel määral (keskmiselt 2%).

Eakad patsiendid
Eakatel patsientidel on aeglustunud metabolismi tõttu pikemad poolväärtusajad ja väiksem kliirens.

Maksakahjustus
Teatud raskusega maksakahjustus võib vähendada ravimi metabolismi maksas, mille tulemuseks on
ravimi kõrgemad kontsentratsioonid plasmas.

Neerukahjustus
Neerupuudulikkus ei mõjuta ravimi kineetikat.

Polümorfism
Metabolismi iseloomustab geneetiline polümorfism (CYP2D6 ja CYP2C19).

Farmakokineetika / farmakodünaamika suhe
Terapeutiline plasmakontsentratsioon depressiooni korral on 100...250 nanogrammi/ml (ligikaudu
370...925 nanomooli/l) (amitriptüliin+nortriptüliin). Kontsentratsioone üle 300...400 nanogrammi/ml
seostatakse südame erutusjuhtehäirete - QRS-kompleksi laienemise ja atrioventrikulaarse blokaadi -suurenenud riskiga.

Prekliiniliste katsete käigus kogutud andmed toksilisuse, genotoksilisuse ja võimaliku kartsinogeensuse
kohta ning toksilise toime kohta reproduktiivsusele ei näita erilist riski inimesele. Katseloomadel on
täheldatud toksilist toimet juhul kui annused ja manustamise kestus ületasid maksimaalsed inimesele
lubatud väärtused.

10 mg õhukese polümeerikattega tabletid.

Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Povidoon
Ränidioksiid
Magneesiumstearaat

Õhuke polümeerikate
Värvaine Opadry II Blue 85 F 20753, mis sisaldab:
Titaandioksiid (E 171)
Makrogool 4000
Quinoline Yellow Lake (E 104)
Talk
Indigo Carmine Lake (E 132)
Ponceau 4R Lake (E 124)
Karnaubavaha

25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Povidoon
Ränidioksiid
Magneesiumstearaat

Õhuke polümeerikate
Värvaine - Opadry II Yellow 85 F 22450, mis sisaldab:
Titaandioksiid (E 171)
Makrogool 4000
Quinoline Yellow Lake (E 104)
Talk
Sunset Yellow FCF Lake (E 110)
Indigo Carmine Lake (E 132)
Karnaubavaha

Ei kohaldata.

4 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

10 õhukese polümeerikattega tabletti PVC/Al-fooliumist blistris;
5 blistrit (50 õhukese polümeerikattega tabletti) kartongkarbis.

Erinõuded puuduvad.