PEREPROBLEEMID 26.02.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Meil on peres tõsised probleemid sellises ringis - laps (poiss), ema ja isa.
Mina olen emana väga nõudlik, kohusetundlik, mõtlen alati ettepoole ja teen kõik laste heaks. Ka mõningatest testidest on välja tulnud,et annan ära rohkem kui ise vastu saan. Abikaasa on minu arvates egoist, väga kange iseloomuga, kõige tähtsamad on tema enda vajadused ja talle ei meeldi sõnelused.
Ta ei kontrolli kunagi poisi õppetööd ja ei ole laste tegemistega sellisel moel kursis kui mina. Poeg on 13.aastane, viimasel (poolaastat) ajal minu arvates väga ülbe käitumisega - õppimine on alla läinud (suhtumine väga halb), minule ütleb kogu aeg halvasti vastu. Isa seisab kõrval ja ei kutsu kunagi last korrale - mina pean ise asju klaarima ja minu ja poja vahel on väga tihti väga häälekad ja suured tülid. Isa põhimõte on- mina teist üle ei karju, ta isegi mõnitab mind lapse juuresolekul. Minu arust on see õli tulle valamine. Abikaasa tahab iga tüli peale lahku minna, mina olen käega löönud ja järgmisel päeval lihtsalt edasi elanud. Kõik aga kordub - midagi ei muutu. Arvan, et lahku minek on abikaasale kerge lahendus, kõik lastega seosnduv jääb ju ikkagi minu "kaela".
Kas selliste probleemide puhul on kasu mingist pereteraapiast või nõustamisest? Kas võõras inimene suudab meie suhteid parandada? Ise millegipärast arvan, et meie igaüks peame ikka ka tahtma ennast muuta.
Kuhu ja kelle poole peaksime siis pöörduma?
Minu jutt sai küll pikk, aga ma väga loodan, et saan mõne hea niidiotsa kust alustada. Jään Teie vastust ootama.Tänan.