perenõustamine 19.09.05 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Alustasin kooselu mehega, kellel on kolm last,üks neist elab omaette kaks on vanuses 15 ja 18.Armastan väga seda mees, seeläbi olen püüdnud mõista tema käitumist mida enamuses õigeks pean.Probleeme on tekitanud olukorrad lastega.Minu elukaaslane ei suuda kunagi neile ei öelda, minuarust tegeleb ta laste teenindamise mitte kasvatamisega.Olen pikemat aega leplik olnud ja püüdnud olukorda endale selgemaks mõelda,kuid edutult.Isa ei ole nõudlik tüdrukute puhul korra suhtes ega öiste ringihulkumistele,valetamisele,manipuleerimistele vaatab ta läbi sõrmede,meie kodu on nagu suur prügihunnik kus vedelevad päevi pesemata nõud ja pissitamata viimata koer.Olin senini elementaarset kordagi kodus hoidnud aga sellest ei hooöita,sellest kõigest olen elukaaslasega rääkinud, aga kasutult, vastus on , et kas sa pead siis kohe nii...Kuulsin kord kuidas vanem tütar süüdistas isa, et isa olevat süüdi tema raskes elus. Ometigi tean, et isa on teinud palju laste jaoks, tahtnud igal võimalikul juhul, et neil hea oleks.
Tüdrukud on riius oma emaga ja ka omavahel ei hästi hakkama.Siiani olen suutnud elada nii, et suuremat konflikti ei ole olnud, oma südames olen neile lastele alati head soovinud, kuid nähes kuidas suuremaks saades nende käitumine isa suhtes alatumaks on muutunud,ütlesin tüdrukutele et nad enda isast rohkem lugu peaksid, ei saa ju mineviku pärast kogu aeg välja pressida igasugu järeleandmisi.Asi lõppes vanema tütre hüsteerjaga, minul kästi enda sitane suu kinni pana ja üldse minema kaduda. Laste isa kuulis seda kuid kokku minuga ei hoidnud.Läks koheselt enda uksi paugutanud ja minu näo täis sõimanud tütart otsima.Tundsin end üksinda.Samal õhtul ei rääkinud me omavahel, tütar ei tulnu ka koju, ühesõnaga hoidis isa terve öö hirmu all.Järmisel hommikul otsustasin ära minna.Peale pikka vaikust,umbes viis päeva helistas elukaaslane rääkisime ja jõudsime tõdemusele, et me ei soovi lahus olla aga väljapääsu olukorrast ei suuda ka enam leida.Alustasime uue eluaseme ehitamisega, mees on tubli ja saab hakkama, laste peale on mõeldud.Aga see armukadedus ja viha nende poolt minu vastu on seletamatu.Olen väga õnnetu ja ei leia enam olukorrast väljapääsu?