METOPROLOL-RATIOPHARM RETARD 50 MG

Täiskasvanud:
- arteriaalne hüpertensioon.
- stabiilne südame isheemiatõbi.
- ägeda müokardiinfarkti järgsete tüsistuste profülaktika.
- tahhüarütmiad, eriti supraventrikulaarne tahhükardia.
- vatsakeste löögisageduse vähendamine kodade virvenduse ja ventrikulaarse ekstrasüstoolia korral.
- migreeni profülaktika.

Lapsed ja noorukid vanuses 6...18 aastat:
- hüpertensiooni ravi.

Kui arst ei ole määranud teisiti, kehtivad järgmised annustamisjuhendid:

Täiskasvanud
Annustamine peab olema individuaalne, lähtudes peamiselt ravivastusest ja pulsisagedust.

Arteriaalne hüpertensioon
50 ... 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas.

Stabiilne krooniline südame isheemiatõbi (stenokardia)
50 ... 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas.

Ägeda müokardiinfarkti järgsete tüsistuste profülaktika
Pärast müokardiinfarkti ägeda staadiumi ravi määratakse patsiendile säilitusravi 200 mg või suurima
talutava annuse metoprolooltartraadiga.

Südame rütmihäired (tahhüarütmiad)
100 ... 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas.

Migreeni profülaktika
100 ... 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas.

Lapsed
Hüpertensioon
Soovitatav algannus hüpertensioonihaigetel ≥6-aastastel patsientidel on 0,5 mg/kg metoprolooltartraati
üks kord ööpäevas. Viimane manustatud annus milligrammides peaks olema kõige ligilähedasem
väljaarvutatud annusele mg/kg-des. Patsientidel, kes ei allu ravile tugevusega 0,5 mg/kg, võib annust
suurendada 1,0 mg/kg-ni metoprolooltartraati, kuid mitte ületada 50 mg metoprolooltartraati.
Patsientidel, kes ei allu ravile tugevusega 1,0 mg/kg, võib annust suurendada maksimaalse ööpäevase
annuseni 2,0 mg/kg. Annused üle 200 mg metoprolooltartraati üks kord ööpäevas ei ole lastel noorukitel uuritud.
Efektiivsust ja ohutust kasutamisel alla 6-aastastel lastel ei ole uuritud. Seetõttu ei ole Metoprolol-
ratiopharm Retard’i soovitatav kasutada selles vanusegrupis.

Neerukahjustus
Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Maksakahjustus
Kuna maksatalitluse häiretega patsientidel on ravimi biokättesaadavus suurem, siis tuleb annust
individuaalselt vähendada.

Eakad
Eakatel tuleb metoprolooli annust kohandada väga ettevaatlikult.

Kui ravi metoprolooltartraadiga tuleb pärast pikaajalist kasutamist katkestada või lõpetada, tuleb
annust alati vähemalt kahe nädala kestel järk-järgult vähendada, poolitades annust korduvalt. Enne
ravimi kasutamise lõpetamist tuleb viimast annust võtta vähemalt 4 päeva. Kui ilmnevad
haigussümptomid, tuleb annuse vähendamist aeglustada. Ravi järsk lõpetamine võib tekitada
müokardiisheemiat, põhjustades stenokardia süvenemist või müokardiinfarkti, või ägestada
hüpertensiooni.


Ravimit manustatakse üks kord ööpäevas. Tablett tuleb koos piisava koguse vedelikuga (nt klaasitäis
vett) tervelt alla neelata, sõltumata söögiaegadest. Toimeainet prolongeeritult vabastavatel tablettidel
on poolitusjoon, mistõttu saab neid lihtsalt poolitada.

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või teiste beetablokaatorite
suhtes.
- Kardiogeenne Å¡okk.
- Müokardiinfarkt, kui südame löögisagedus on alla 45 löögi minutis, II või III astme AV-blokaad,
PR-intervall EKG-s on pikem kui 240 ms, süstoolne vererõhk on madalam kui 100 mmHg ja
patsient põeb keskmist või rasket südamepuudulikkust.
- Ravimata südamepuudulikkus.
- Erutusjuhtehäired erutuse ülekandel kodadest vatsakestesse (II ja III astme AV-blokaad).
- Bradükardia (puhkeoleku pulss enne ravi alla 50 löögi minutis).
- Siinussõlme nõrkuse sündroom.
- Sinuatriaalne blokaad.
- Hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 90 mmHg).
- Metaboolne atsidoos.
- Bronhiaalne hüperaktiivsus (nt raske bronhiaalastma või raske kroonilise obstruktiivse
kopsuhaiguse korral).
- Perifeersete arterite haiguse lõppstaadiumid.
- Samaaegne MAO-inhibiitorite kasutamine (v.a: MAO-B-inhibiitorid).
- Ravimata feokromotsütoom.

Verapamiil- või diltiaseemtüüpi kaltsiumantagonistide või teiste antiarütmikumide (nt disopüramiid)
veenisisene manustamine on vastunäidustatud patsientidel, keda ravitakse metoprolooliga. Erandiks on
intensiivravi.

See ravim võib suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja allergiliste reaktsioonide raskust.
Seetõttu tohib anamneesis raskete ülitundlikkusreaktsioonidega või desensibiliseerivat ravi
(kontrollimatuid anafülaktilisi reaktsioone vähendav) saavatel patsientidel kasutada vaid tungival
vajadusel.

Raske neerutalitluse häirega patsientidel on täheldatud juhte, kus ravi ajal beetablokaatoritega on
neerutalitlus vähenenud. Sellistel patsientidel tuleb ravimi kasutamise ajal neerutalitlust pidevalt
kontrollida.

Beetablokaatorite kasutamist ei tohi järsult lõpetada. Kui ravi lõpetamine osutub vajalikuks, tuleb
ravimi annust järk-järgult vähendada. Ravi lõpetamise ajal tuleb patsienti pidevalt jälgida, eriti oluline
on see südame isheemiatõvega patsientide puhul.

Metoprolooli ei tohi kasutada obstruktiivse hingamisteede haigusega patsientidel, kui selleks puudub
mõjuv põhjus. Kui aga beetablokaatorite kasutamine osutub vajalikuks, siis on osadel patsientidel
soovitatav kasutada beeta -bronhodilataatorit (nt terbutaliin).
2

Ebastabiilse ja insuliinsõltuva diabeediga patsientidel võib osutuda vajalikuks hüpoglükeemilise ravi
kohandamine, kuna esineb raskete hüpoglükeemiliste seisundite tekke oht.

Maksatalitlushäiretega patsientidel võib metoprolooli biosaadavus olla suurem. Seetõttu tuleb neid
patsiente eriti hoolikalt jälgida ja vajadusel annust vähendada.

Adrenaliini ja beetablokaatorite samaaegne manustamine võib põhjustada vererõhu tõusu ja
bradükardiat.

Metoprolool võib antihüpertensiivse toime tõttu süvendada perifeersete vereringehäirete sümptomeid.


Eriti hoolikalt tuleb jälgida patsiente järgmistel juhtudel:
- I astme AV-blokaadi korral,
- diabeetikud tugevalt kõikuva vere glükoosisisaldusega või pärast pikaajalist paastumist või raske
kehalise koormuse korral (võimalik raske hüpoglükeemia tekkeoht),
- feokromotsütoomi esinemisel (vajalik on eelnev ravi alfablokaatoritega).

Metoprolooliravi võib varjata türeotoksikoosi sümptomeid.

Kui esineb südame löögisageduse langus, mis vajab ravi, ja/või teisi tüsistusi, tuleb metoprolooli
kasutamine kohe lõpetada.

Psoriaasi esinemisel või perekondlikul eelsoodumisel võib patsiendile beetablokaatoreid määrata vaid
pärast põhjalikku riski-kasu suhte hindamist.

Üldanesteesia kasutamise korral tuleb anestesioloogi metoprolooliravist eelnevalt teavitada. Kui
osutub vajalikuks metoprolooli kasutamine lõpetada juhul, kui see on võimalik, siis tuleb seda teha 48
tundi enne anesteesiat. Rutiinset ravi alustamist suure annuse metoprolooliga patsientidel, kellel
viiakse läbi mitte-südamega seotud operatsioon, tuleb vältida, kuna seda on seostatud bradükardia,
hüpotensiooni, insuldi ja suremuse suurenemisega kardiovaskulaarsete riskifaktoritega patsientidel.

Päriliku fruktoositalumatuse, glükoos-galaktoos imendumishäire või sukraas-isomaltaas
puudulikkusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Insuliin, suukaudsed diabeediravimid
Insuliini või suukaudsete diabeediravimite kasutamisel koos metoprolooliga võib nende toime olla
tugevam või pikaajalisem. Hüpoglükeemia hoiatussümptomid - eriti tahhükardia ja lihasvärin - on
varjatud või nõrgenenud. Seetõttu tuleb vere glükoositaset regulaarselt jälgida.

CYP 2D6 substraadid
Metoprolool on CYP 2D6 substraat. CYP 2D6 stimuleerivad või pärssivad ravimid võivad mõjutada
metoprolooli taset plasmas. Kui metoprolooli manustada koos teiste CYP 2D6 substraatidega, nt
antiarütmikumide, antihistamiinide, H2-retseptorite antagonistide, antidepressantide [SSRI-d (nt
paroksetiin, fluoksetiin, sertraliin)], antipsühhootiliste ravimite ja COX-2 inhibiitoritega, siis võib
metoprolooli plasmatase suureneda.
Enamgi veel, metoprolooli plasmataset võivad suurendada ka alkohol ja hüdralasiin.

Kardiovaskulaarsed ravimid (antihüpertensiivsed ained, nitroglütseriin)
Tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid, fenotiasiinid
Metoprolool võib suurendada samaaegselt manustatud antihüpertensiivsete ravimite (diureetikumid,
vasodilataatorid) ja tritsükliliste antidepressantide, barbituraatide, fenotiasiinide, nitroglütseriini ja
teiste antihüpertensiivsete ainete aktiivsust. Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et nimetatud
ravimite manustamisel koos metoprolooliga võib vererõhk liigselt langeda (tekkida hüpotensioon).

Kaltsiumikanalite blokaatorid (verapamiil, diltiaseem)
Antiarütmikumid
Metoprolool võib vähendada südamelihase kokkutõmbejõudu ja mõjutada erutusülekandeid südames.
Metoprolooli ja verapamiil- või diltiaseemtüüpi kaltsiumkanalite blokaatorite või antiarütmikumide samaaegsel kasutamisel tuleb patsiente hoolikalt jälgida, kuna võivad tekkida
hüpotensioon, bradükardia või teised südame rütmihäired.
Verapamiil- või diltiaseemtüüpi kaltsiumantagonistide või teiste antiarütmikumide (nt disopüramiid)
veenisisene manustamine on vastunäidustatud patsientidel, keda ravitakse metoprolooliga. Erandiks on
intensiivravi.

Kaltsiumikanalite blokaatorid (nifedipiini tüüpi)
Samaaegne metoprolooli ja nifedipiinitüüpi kaltsiumikanalite blokaatorite kasutamine võib põhjustada
liigset vererõhu langust ja üksikjuhtudel viia südamepuudulikkuse tekkeni.

Kardiovaskulaarsed ravimid:

Südameglükosiidid, reserpiin, kesknärvisüsteemi toimivad antihüpertensiivsed ravimid
Samaaegne südameglükosiidide, reserpiini, alfa-metüüldopa, guanfatsiini või klonidiini ja
metoprolooli kasutamine võib põhjustada märkimisväärset südame löögisageduse vähenemist või
südame erutusjuhtivuse aeglustumist.
Metoprolooli koosmanustamisel klonidiiniga võib klonidiini manustamise lõpetada alles mõni päev
pärast metoprolooliravi lõpetamist. Seejärel vähendada klonidiini annust järk-järgult (vt klonidiini
ravimi omaduste kokkuvõtet).

Monoaminooksüdaasi inhibiitorid
Tuleb vältida metoprolooli ja monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorite samaaegset kasutamist
võimaliku kontrollimatu hüpertensiooni tekke tõttu.

Ergotamiin
Kuna beetablokaatorid võivad mõjutada perifeersete kudede perfusiooni, tuleb sarnase toimega
ravimite, nagu ergotamiin, samaaegsel manustamisel olla väga tähelepanelik.

Rifampitsiin ja teised ensüümide indutseerijad
Ensüümide indutseerijad, nagu rifampitsiin, võivad vähendada metoprolooli plasmakontsentratsiooni
ja selle antihüpertensiivset toimet.

Tsimetidiin
Kuna tsimetidiin suurendab metoprolooli plasmakontsentratsiooni, võib metoprolooli aktiivsus
suureneda.

Lidokaiin
Metoprolool võib pärssida lidokaiini elimineerimist.

Sümpatomimeetilised ained
Kui metoprolooli manustatakse koos noradrenaliini, adrenaliini või teiste sümpatomimeetiliste
ravimitega (leidub nt köhasiirupites, nina- või silmatilkades), võib vererõhk liigselt tõusta.

Narkootilised, anesteetilised ained
Metoprolooli ja narkootiliste ainete koosmanustamisel võib vererõhk märkimisväärselt langeda.
Mõlema ravimi negatiivne inotroopne toime võib summeeruda.
Juhul, kui ravi metoprolooliga ei saa enne üldnarkoosi teostamist või enne perifeersete lihaslõõgastite
kasutamist lõpetada, tuleb narkoosiarsti informeerida metoprolooli kasutamisest.

Lihaslõõgastid
Lihaslõõgastitest (nt suksametoonium, tubokurariin) tingitud neuromuskulaarne blokaad võib
metoprolooli beetaretseptoreid pärssiva toime tõttu tugevneda.

NSAID-id
Indometatsiin ja teised prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid võivad vähendada metoprolooli
antihüpertensiivset toimet.

Adrenaliin
Metoprolooliravi võib allergilise reaktsiooni raviks kasutatava adrenaliini toimet vähendada.

Kuna puuduvad hästidokumenteeritud uuringud ravimi kasutamise kohta raseduse ajal, võib
metoprolooli rasedatel kasutada vaid pärast põhjalikku riski-kasu suhte hindamist.
Puuduvad tõendid metoprolooli teratogeense toime kohta loomkatsetes.
Metoprolool läbib platsentat ja võib lootel põhjustada bradükardiat, hüpotensiooni ja hüpoglükeemiat.
Beetablokaatorid vähendavad platsenta verevarustust, mis võib esile kutsuda enneaegse sünnituse või
üsasisese surma.
Vastsündinutel, kes raseduse ajal metoprolooliga kokku on puutunud, esineb sünnijärgselt suurema
tõenäosusega südame- ja kopsutüsistusi.


Metoprolooliravi tuleb lõpetada 48 ... 72 tundi enne arvatavat sünnitust. Kui see ei ole võimalik, tuleb
vastsündinut pärast sündi 48 ... 72 tunni jooksul beetablokaadi sümptomite osas pidevalt jälgida.

Metoprolool eritub rinnapiima. Kuigi terapeutiliste annuste manustamisel ei ole kõrvaltoimete
esinemine tõenäoline - välja arvatud nn “aeglase ainevahetusega” inimestel - tuleb imikuid pärast
rinnaga toitmist beetablokaadi sümptomite suhtes jälgida.

Metoproloolil on kerge toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Ravimi manustamise ajal tuleb patsienti regulaarselt jälgida. Reaktsioonid ravimile võivad igal
inimesel olla erinevad, kuid need võivad olla piisavalt tugevad, et vähendada autojuhtimise ja
masinate käsitsemise võimet või töötamist ebakindlatet tingimustes. See kehtib eriti ravi alguses,
annuse suurendamisel, preparaadi vahetamisel või alkoholi tarvitamise korral.

Kõrvaltoimete hindamisel on kasutatud järgmisi esinemissagedusi:

Väga sage
>1/10
Sage
>1/100 kuni <1/10
Aeg-ajalt
>1/1000 kuni <1/100
Harv
>1/10 000 kuni < 1/1000
Väga harv
<1/10 000
Teadmata
(ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Vere- ja lümfisüsteemi häired
Väga harv:
trombotsütopeenia, leukopeenia.
Immuunsüsteemi häired
Anamneesis raskete ülitundlikkusreaktsioonidega patsientidel ja desensibiliseerivat ravi saavatel
patsientidel võib esineda ulatuslikke anafülaktilisi reaktsioone (vt ka lõik 4.4.).

Endokriinsüsteemi häired
Türeotoksikoosi sümptomite maskeerimine.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt:
kehakaalu suurenemine.
Harv:
latentne diabeet võib väljenduda ja manifesteerunud diabeet võib halveneda.
Lipiidide ainevahetuse häire: tavaliselt on üldkolesterooli tase normaalne, alanenud on HDL-
kolesterooli tase, suurenenud on triglütseriidide kontsentratsioon plasmas.
Pärast pikaajalist paastumist või pärast rasket kehalist koormust võib metoprolooltartraadiraviga
kaasneda hüpoglükeemia. Hüpoglükeemia hoiatavad sümptomid (eriti tahhükardia ja treemor) võivad
olla varjatud.
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt:
depressiivne meeleolu, kontsentreerumishäired, unehäired või uimasus,
sagenenud unenäod.
Harv:
närvilisus, ärevus.
Väga harv:
isiksusemuutused (nt meeleolu kõikumine, lühiajaline mälukaotus), segasus,
hallutsinatsioonid, mäluhäired/raskused asjade meelespidamisel.
Närvisüsteemi häired
Väga sage:
kesknärvisüsteemi häired, nagu väsimus (eriti ravi alguses).
Sage:
pearinglus, peavalu.
Aeg-ajalt:
paraesteesiad.

Silma kahjustused
Harv:
konjunktiviit, pisaraerituse vähenemine (mõjutab kontaktläätsede kasutajaid),
nägemishäired, silmade ärritus.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Väga harv:
kuulmishäired, tinnitus.
Südame häired
Sage:
südamepekslemine, bradükardia.
Aeg-ajalt:
südamepuudulikkuse sümptomite ajutine ägenemine, I astme atrioventrikulaarne
blokaad, rinnakutagune valu.
Harv:
südame juhtehäired, arütmiad.
Väga harv:
hoogude tugevnemine stenokardiaga patsientidel.

Vaskulaarsed häired
Sage:
ortostaatiline hüpotensioon, väga harva koos teadvuse kaotusega, külmatunne
jäsemetes.
Väga harv:
perifeersete vaskulaarhaiguste ägenemine (mõnikord ka gangreen), sümptomite
tugevnemine patsientidel, kellel esineb vahelduv lonkamine või Raynaud’
sündroom.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage:
hingeldus bronhospastiliste reaktsioonidega patsientidel (eriti obstruktiivsete
hingamisteede haiguste korral).
Aeg-ajalt:
hingamisteede ahenemine bronhospastiliste reaktsioonidega patsientidel (eriti
obstruktiivsete hingamisteede haiguste korral).
Harv:
allergiline riniit.
Seedetrakti häired
Sage:
iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, diarröa, kõhuvalu (tavaliselt mööduv).
Harv:
suukuivus.
Väga harv:
maitsetundlikkuse häired.
Maksa ja sapiteede häired
Harv:
muutused maksatalitlust iseloomustavates väärtustes (seerumi transaminaaside
aktiivsuse tõus).
Väga harv:
hepatiit.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
allergilised nahareaktsioonid (punetus, sügelus, eksanteem), ülemäärane
higistamine.
Harv:
juuste väljalangemine.
Väga harv:
päikesekiirguse toimel tekkiv fotosensibilisatsioon koos lööbega, psoriaas,
psoriaatiline eksanteem.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt:
lihasspasmid.
Väga harv:
artralgia, lihasnõrkus.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Harv:
libiido muutused ja potentsihäired, Peyronie’ tõbi.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Üleannustamine võib põhjustada rasket hüpotensiooni, bradükardiat kuni südame seiskumiseni, AV-
blokaadi, südamepuudulikkust või kardiogeenset šokki. Lisaks võivad tekkida hingeldus,
bronhospasm, teadvushäired, kooma, iiveldus, oksendamine, tsüanoos, hüpoglükeemia,
generaliseerunud krambihood ja hüperkaleemia. Esimesed üleannustamise märgid ilmnevad tavaliselt
20 minutit kuni 2 tundi pärast ravimi võtmist.

Üleannustamise või südame löögisageduse ja/või vererõhu ohtliku languse korral tuleb ravi
metoprolooliga lõpetada.

Ravi
Ravi ajal tuleb, võimalusel intensiivraviosakonnas, pidevalt jälgida kardiovaskulaarset ja
respiratoorset seisundit, neerude talitlust ning vere glükoosi- ja elektrolüütide sisaldust. Kui ravimi
võtmisest ei ole palju aega möödas, võib edasist absorbeerumist vältida maoloputusega või aktiivsöe
manustamisega. Kardiovaskulaarseid häireid ravitakse sümptomaatiliselt. Manustada võib järgmisi
ravimeid:
- sümpatomimeetikumid, vastavalt kehakaalule ja sümptomitele (nt dobutamiin, isoprenaliin,
ortsiprenaliin või adrenaliin),
- atropiin (0,5 ... 2 mg intravenoosse boolusena),
- glükagoon (esialgu 1 ... 10 mg intravenoosselt, seejärel 2 ... 2,5 mg tunnis pideva infusioonina).
Kui bradükardia on ravile allumatu, tuleb kasutada ajutist südamestimulaatorit. Bronhospasmi korral
võib anda beeta -sümpatomimeetikume (aerosoolina või, ebapiisava toime korral, intravenoosselt) või
2
intravenoosseid aminofülliine.
Hemodialüüsiga ei ole metoprolool täielikult ellimineeritav.
Generaliseerunud krambihoogude puhul on soovitatav diasepaami aeglane intravenoosne
manustamine.

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid
ATC-kood: C07AB02

Metoprolool toimib peamiselt beetaadrenoretseptorite konkureeriva antagonismi teel. Ühend on
suhteliselt selektiivne peamiselt südamelihases asuvate beeta -retseptorite suhtes
1
(“kardioselektiivsus”). Suuremates annustes toimib metoprolool aga ka nt bronhides ja veresoontes
paiknevatele beeta -retseptoritele. Metoproloolil ei ole sümpatomimeetilist toimet.
2
Metoprolool vähendab katehoolamiinide südant stimuleerivat toimet. Tulemusena AV-sõlme juhtivus
aeglustub, südame löögisagedus ja löögimaht vähenevad. See põhjustab südametöö aeglustumist.
Pikaajalise ravi käigus jääb perifeerne takistus tavaliselt muutumatuks või väheneb.

4-nädalases uuringus 144 primaarse essentsiaalse hüpertensiooniga lapsel (vanuses 6...16 aastat) on
näidatud, et metoprolool alandab süstoolset vererõhku 5,2 mmHg annusega 0,2 mg/kg (p = 0,145), 7,7
mmHg annusega 1,0 mg/kg (p = 0,027) ja 6,3 mmHg annusega 2,0 mg/kg (p = 0,049), maksimaalselt
annusega 200 mg ööpäevas, võrreldes 1,9 mmHg-ga platseebogrupis. Diastoolse vererõhu puhul oli
see vähenemine vastavalt 3,1 (p = 0,655), 4,9 (p = 0,280), 7,5 (p = 0,017) ja 2,1 mmHg. Vererõhu
languses ei täheldatud erinevusi sõltuvalt vanusest, Tanneri skaalast või rassist.

Imendumine
Metoprolool imendub pärast suukaudset manustamist seedetraktist peaaegu täielikult (u 95 %). Kuna
toimub märkimisväärne esmasainevahetus, on süsteemne biosaadavus vaid ligikaudu 35 %.

Jaotumine
Valkudega seostumise määr on 10 %. Jaotusruumala on 5,5 l/kg.


Biotransformatsioon
Metoprolool metaboliseeritakse peaaegu täielikult maksas, protsessis osaleb põhiliselt ensüüm CYP
2D6. Metoprolooli poolväärtusaeg on 3 kuni 4 tundi, kuid aeglase CYP 2D6-metabolismiga inimestel
võib see suureneda 7 kuni 8 tunnini. Kahel metaboliidil (O-desmetüülmetoprolool ja
alfahüdroksümetoprolool) on nõrk beetaretseptoreid blokeeriv toime.

Eritumine
Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu (u 95 %). Ligikaudu 10 % metoproloolist elimineeritakse
muutumatul kujul.
Raske maksatsirroosiga ja portokavaalšunteeritud patsientidel on ravimi biosaadavus suurem ja
kliirens väiksem. Portokavaalanastomoosiga patsientidel võib AUC olla kuus korda suurem ja kliirens
võib väheneda kuni 0,3 ml/min.

Metoprolooli farmakokineetiline profiil hüpertensioonihaigetel lastel vanuses 6...17 aastat on sarnane
eelnevalt kirjeldatud farmakokineetikale täiskasvanutel. Metoprolooli näiv oraalne kliirens (CL/F)
suurenes lineaarselt kehakaaluga.

Metoprolooli mutageensus- ja kartsinogeensusuuringud ei ole näidanud ravimi potentsiaalset
genotoksilisust ega kartsinogeensest (vt ka lõik 4.6).

Mikrokristalliline tselluloos
Etüültselluloos
Veevaba kolloidne ränidioksiid
Magneesiumstearaat (Ph.Eur.)
Hüdroksüpropüültselluloos
Trietüültsitraat
Hüdroksüpropüülmetüültselluloos
Talk
Makrogool 6000
Titaandioksiid (E 171).
Suhkrusfäärid:
Sahharoos
Magus maisitärklis
Tärklise hüdrolüsaat.

Ei kohaldata.

2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

PP-/alumiiniumblisterpakend
Metoprolol-ratiopharm Retard 50 mg
Metoprolol-ratiopharm Retard 100 mg

Pakendi suurused 10, 28, 30, 50, 50 x 1, 60, 98, 100, 100 x 1 ja 500 toimeainet prolongeeritult
vabastava tabletiga.

Metoprolol-ratiopharm Retard 200 mg
Pakendi suurused 10, 28, 30, 50, 50 x 1, 98, 100, 100 x 1 ja 500 toimeainet prolongeeritult vabastava
tabletiga.

PVC/PVDC/alumiiniumblisterpakend
Metoprolol -ratiopharm Retard 50 mg
Metoprolol -ratiopharm Retard 100 mg
Pakendi suurused 10, 28, 30, 50, 50 x 1, 60, 98, 100, 100 x 1 ja 500 toimeainet prolongeeritult
vabastava tabletiga.

Metoprolol-ratiopharm Retard 200 mg
Pakendi suurused 10, 28, 30, 50, 50x1, 98, 100, 100x1 ja 500 toimeainet prolongeeritult vabastava
tabletiga.

HDPE-pudel PP-korgiga
Pakendi suurused 100 ja 250 toimeainet prolongeeritult vabastava tabletiga.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.