Alakaaluline, aga paks nagu vaal. 15.08.10 / Toitumine ja ülekaalulisus

Külastaja küsib:

Tere.
Sain 10.augustil 15-aastaseks. Ma sõin nagu siga, pitsat, kooke ja nii edasi. Enne seda päeva ma kartsin kohutavalt oma kaalu pärast. Nimelt, jaanuaris lubasin, et võtan 5 kilo alla. Kaalusin siis 55 kilo, olin mingi 158-159cm pikk, seega ülekaaluline. Hakkasin toidukoguseid piirama ja keelasin ära kõik magusa. Nüüdseks olen saavutanud kaalu 39kg. Perearst suunas mind Tartusse, mingisse psühhiaatrikliinikusse diagnoosiga anorexia nervosa. Nüüd ma söön iga päev magusat, šokolaadi ja küpsiseid. Kuid mul on täiega süümekad nüüd, ma kardan paksuks minna. Sinna Tartusse lähen ma 31. augustil Seega aega on veel, loodan et ema mõtleb ümber ja ei lähe sinna. Igatahes, ma kavatsen lõpetada selle magusa söömisega, kuna ma olen nagunii paks. Ja ei loe siin see, et ma kaalun 39kg, ja mitte ka see, et mul ' anoreksia ' ja ma näen peeglist valesti. Mu sõbranna on 48kg, kuid sale, nagu ma ei tea mis asi. Ja mina kaalub temast 9 kilo vähem ja näen välja nagu kaaluksin 69 !! Mu kõht ei ole lame, vaid nagu punnitab ette ja pekivoldid on ka. See ajab mind masendusse ja viimased kuud olen olnud õnnetu, vihane, kurb. Ühesõnaga, depressioonis. Ma kavatsen jälle hakata tegema kõhulihaseid, et seda kõhtu ära saada. Ma tõesti ei tea, kuidas oma elu jälle paika saada. Ma pole õnnelik. Täna tekkis kohutav isu küpsiste järele, mis kodus on. Ma surusin alla selle. Sest ma tean et ma lähen paksuks, kui ma söön neid piiramatult. Mul pole enam päevi ega rinnad ei kasva. Mul on tunne, et toit mis mu ema mulle sisse ajab, ei lähe kasvamisele vaid muutub rasvaks mu kõhul. Ma ei taha, et mind haiglasse pannakse, sest kohe algab kool ja ma lähen üheksandasse klassi. Ja mind jäetakse istuma, kui ma pean hakkama haiglate vahel jooksma, nii ütles direktor ühele mu anorektikust kooliõele. Ma ei taha istuma jääda, see paiskaks mu elu pahupidi! Ma ei näe oma elul mõtet, ma ei julge enesetappu teha, kuna arvan, et mu ema ei elaks oma haige südamega seda üle. Tahaks räigelt seda ilusat lamedat kõhtu, mis ei ripu, kui ma kummardan.

Arst vastas:

dr Kristel Ehala-Aleksejev

Arst-toitumisterapeut

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tere.
Meie keha vajab hoolt ja tähelepanu. Olles enese (sh. oma keha) vastu liialt karm ei suuda organism sellega ühel hetkel toime tulla ning tekivad tervisemuutused, nii füüsilised kui vaimsed. Just nagu oma kirjaski kirjeldate: meeleolumuutused, õnnetunde kadumine, menstruatsiooni lakkamine, jm. Sellises seisundis on väga raske kellel iganes üksi hakkama saada ja sestap on perearsti suunamine väga teretulnud. Soovitan teil sellest kõigest rääkida mõne hea lähedase inimesega, kes võiks olla täiskasvanu või siis ka mõni usaldusväärne sõber. Kuni arstivisiidini püüdke toituda mitmekülgselt. Tasakaalustatud toitumisest saate lugeda leheküljelt toitumine.ee Tugeva treeningu asemel püüdke viibida nii palju kui võimalik looduses, paikades mis teile meeldivad, mitte toas.
Heade soovidega, dr.Ehala

Kas see arutelu oli kasulik?