sünnitusjärgne depressioon 05.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Aasta tagasi sündis perre kauaoodatud ja planeeritud laps. Rasedus kulges suht keeruliselt ja laps sündis keisrilõikega. Piim tuli rinda väga vaevaliselt ja kuna laps oli suht "laisk" imeja, siis rinnapiima ei jätkunud eriti kauaks (1,5 kuud). Masendus ja nutuhood algasid minul juba haiglas. Kartsin paaniliselt, et ma ei saa lapse hooldamisega hakkama, sest olen magamata ja magada ei julgenud, sest kartsin, et laps võib mind vajada. Kartisn lapse söötmist, sest teadsin, et ta ei saa kõhtu täis(õigemini ei viitsi nii palju imeda, et kõhtu täis saada) lisatoitu(kunstpiima) ei lubanud südametunnistus anda, sest terve perekond manitses selja taga, et õiged emad toidavad rinnaga jne. Kartsin ka piima väljalüpsmist, sest see oli väga valus protseduur, aga ilma sellest ei saanud, pidi lüpsma. Olin lugenud käsiraamatutest, et vastsündinud enamuse ajast magavad ja siis tahavad süüa. Minu laps tahtis vahetevahel niisama uudistada ja oli söögi vaheaegadel üleval - sellest tuli uus paanika. Ma muretsesin, et ta kohe peale söömist magama ei jää, sest toad jäid lapse üürikese une ajal koristamata ja nõud pesemata, söök õhtuks tegemata.
Sünnitusmajas pelgasin väga väga külalisi ja kui siis keegi juhtus tulema, tabas mind järjekordne nutuhoog, mida oli väga raske pidama saada.
jne jne.
Nüüd on aasta mööda saamas sellest jubedast algusest, mõned asjad ei meenu endal, aga abikaasa jutu põhjal tulevad mõned kriisihood meelde. Perearst ei kirjutanud mingeid rohtusid ja ei suunanud mind oma probleemiga kuhugi. Kuulduste järgi ostsin apteegist Pronervon tablette ja manustasin neid, vahest ikka peoga, siis rahunesin veidi maha. Ma ei osanud oma kauaigatsetud lapsest mingit rõõmu leida, ma kartsin teda paaniliselt või õigemini kartsin seda, et tulevad uued ootamatud muudatused lapses (see süsteemi puudumine on kohutav, nii raske on kohaneda). Tuli ka ette, et ma karjusin lapse peale ja paar korda tuli ka raputamist ette, põhiliselt ma püüdsin täita oma hooldaja kohust aga emotsionaalsel pinnal jäin suletuks, mul ei olnud mingeid tundeid.
Mõtlesin tihti, et kas see on minu laps, et ma ei ole kindlasti veel lapse jaoks valmis. Kohutav mõelda. Hirm lapse ees on hakanud taanduma, ma elan päev korraga. Tunded lapse vastu süvenevad, ma muretsen tema pärast ja ta on mulle väga kallis. Abikaasaga selle aasta jooksul ei ole ma suutnud mingeid normaalset abielusuhte rütmi leida, ma ei soovi mingit intiimset lähenemistja mul puudub vastassoo vastu igasugune huvi, ma ei saa ennast sundida.
Selle pika jutu peale ka väike küsimus, kas võib olla nii, et lapse mälus on esmamuljena salvestunud minu kui ema problemaatiline periood ja ebalev tundetu ema, kes last kartis ja kõik see muu, millest võivad temal hiljem probleemid tekkida tunnetega minu ja kogu pereelu vastu?