üksindus 16.02.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere lgp.Harri Küünarpuu!

Minul mure järgmine. Olen 27-aastane naine, vallaline, kõrgharidusega, hea töökohaga. Mul on kena kodu ja pealtnäha on mul kõik korras.Kuid hinges olen väga õnnetu. Probleemiks on nimelt masendus ja kurbus, mis on seotud üksindusega. Olen käinud korra ka psühholoogi juures ning söönud antidepressante.
Minu mure sai alguse 6 aastat tagasi, mil kohtusin abielumehega, kellega alguses suhtlesime väga aktiivselt. Alguses ta varjas, et on abielus ning ma armusin temasse meeletult. Päris mitu korda lubas ta isegi oma pere maha jätta ja minuga koos uut elu alustada. Kuid seda lubadust ta ei täitnud, vaid ostis hoopiski uhke maja, millesse läks oma perega elama. Olin väga pettunud. Seejärel me lõpetasime suhte. Kuid umbes poole aasta pärast hakkasime jälle suhtlema, aga see kestis umbes kuu aega vaid. Ja nii on see kestnud siiamaani: umbes pooleaastase pausi järel lepime jälle üheks kuuks ära. Meie suhtlemine lõppeb alati suure tüliga. Mina ei suuda leppida, et nii harva kohtume, kuid tema tema tahaks minuga kohtuda vaid siis, kui tema saab. Miks ma temaga üldse ära lepin? Ma ei tea seda isegi. Kuid poole aastaga on tülid ununenud ning tõenäoliselt tahan jälle tunda seda tunnet, kuid samas lõhestab ja lõhub see mu hinge tükkideks. Alati muidugi loodan ka, et kas mina suudan olla rahulikult armukese rollis või tuleb tema poolt muutus. Kuid kõik lõppeb samamoodi.
Tean, et pean sellest asjast lõplikult üle saama, sest oma peret ta ei jäta ning armukese rolliga ma ei lepi. Igatsen niiväga kooselu ja lapsi, tahaksin olla hea ema.
Ja tänu sellele ajutisele armukese rollile arvan ma tihti, et ei väärigi kooselu ega oska seda elada. Muidu mul enesehinnanguga probleeme pole, kuid selle koha pealt leian küll tihti, et ei ole midagi väärt.
Ringi liikudes näen paarikesi ning siis tunnen jälle, et olen üksi.
Tean, et võiksin endale leida kellegi ning elada mõistuseabielu, kuid ilma tunneteta pole minu jaoks suhet.
Ma ei tunne enam ennast ära, sest ühelt poolt igatsen armastust ja teiselt poolt peret ja lapsi. Kas see kõik koos ei saa eksisteerida? Ma ei saa isegi enam aru, millised on mu vajadused, kas mul üldse võib olla vajadusi? Tunnen ennast süüdi ka sellepärast, et ei suuda olla hea ja kannatlik armuke. Kuid kas ma pean seda üldse olema? Kas ma olen käitunud valesti või on hoopiski minuga alatult käitutud?
Need küsimused on kindlasti totrad, kuid sellist segadust ma tunnen.
Kas ma peaksin siiski püüdma sellest kõigest vabaneda ning jääma ootama uut armastust? Sest niimoodi on mu elu nii tühi ja mõttetu. Ei suuda rahu leida endas.

Loodan, et leiate aega mõtiskleda mu probleemi üle!
Ette tänades
K.