üksindus ja mõttetu vihkamine 30.03.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

olen õnnetu, sest mul on üks suur välimuse viga ja mitte keegi ei vaata mind enam sellise pilguga nagu naist. kolisin paar kuud tagasi võõrasse linna, leidsin töö, kuid pole veel siiamaani leidnud kasvõi juhuslikke tuttavaidki. töökollektiivi suhted on ainul töö tasandil, sest ega vist nemadki minutaolisega kuskile eriti koos minna ei julge. pealegi on see ainult naiste kollektiiv....
viimasel ajal , ma tean küll, et selle põhjuseks on üksindus ja mitmekuuline seksuaalses mõttes "kuival olek" olen ma hakanud vihkama ja põlastava pilguga vaatama peaaegu kõiki enda ümber. ma ei salli lapsi, mind ajab närvi nende vadistamine, ma ei salli teismelisi-mind ajab närvi nende stiilne välimus , lai suhtlusringkond ja lõbus elu.ma ei salli armunud paare, kui nad avalikus kohas kallistavad või kasvõi käest kinni käivad- ma olen meeletult kade , sest mul pole kedagi...ma ei salli vanureid , sest nad on lihtsalt minu arust nõmedad. iga päev ärkan lootusega, et viimaks leian ehk kellegi, aga seda pole juhtunud tutvumiskuulutuste peale kohtumised lõppevad alati sellega, et mehel hakkab mu puuduvaid hambaid nähes väga kiire ...varem, vanas kohas oli mul mitte just palju sõpru, aga mõned siiski. ja ma pole ju kogu aeg üksi ka olnud. armusuhteid on mitmeid olnud...
mida teha. kiri sai segane, sest mul on suht kiire, aga loodan et mõistate ja vastate. 29 aastane üksik naine