isiksuse analüüs 17.08.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Ilma mingi sissejuhatuseta - olen hädas oma tujudega.
Nii kui keegi ennast minu suhtes liiga ülemuslikult tundma hakkab, lähen ma sõna otseses mõttes kangeks. Selleks, et mitte inimesele halvasti öelda, pean tugevalt pingutama ja tihtipeale pole sellestki abi -kõigi tuju suudan oma vaikimisega ikka ära rikkuda. Ja pahatihti keegi ei mõelnudki midagi halvasti, ainult mina ise olen liiga tundlik. Selle tõttu on mul probleeme olnud alates lasteaiast - ma ei talu, kui keegi mind käsutab. Töökohti on mul olnud juba mitu ning lahkumise põhjusteks minupoolselt ikka see, et ei saa läbi mõnda tüüpi ülemustega. Käskusid võin täita, kuid nii kui arvan, et keegi mind endast madalamaks, rumalamaks jne. peab, on kõik. Minu suhtumine muutub kohe ja ma ei taha enam sellises keskkonnas olla. (ja samas on mind igal töökohal peetud sõbralikuks ning hästi hakkama saavaks inimeseks - iroonia)
Samas saan ma inimestega üsna hästi läbi, kohati on tunne,et mind respekteeritakse isegi liiga palju - sõbrad,tuttavad arvestavad minu otsustega alati ning küsivad minu arvamust.
Minu suhted meestega on samuti üsna kummalised. Tutvust on soovinud teha paljud, mõned on isegi üritanud pikemalt suhteid hoida, kuid mina olen olnud see, kes asjad vussi keerab. Kardan pidevalt seda, et mind lihtsalt ära kasutada tahetakse samal ajal kui mina asja südamega võtan. Ja nii ma siis ei võtagi kedagi südamega, kuigi tegelikult ainult seda ma tahaksingi. Ja sellised mehed, keda ma võiksin ainult seksi pärast tuttavaks võtta, nende puhul kardan vastupidist - et nemad mind liiga tõsiselt võtavad (mis tihti juhtubki ja siis ei saa neist kuidagi sõbralikul viisil lahti). Ka ei meeldi mulle mõte kellegagi kodu jagamisest, mulle sobiks küll voodit vahetevahel jagada ja hellust ning hoolimist, kuid mitte oma territooriumi. Kogu see värk kokku tekitab minus vahel sellist frustatsiooni, et tahaks lihtsalt olematuks muutuda ja üldse mitte midagi tunda.
Teismelisena lohutasin ennast sellega, et küllap on asi puberteedis. Kuid juba kahekümneüheksasena ei tohiks puberteet enam vabandus olla.
Naljakas on see, et mul on vahel harva ka perioode, mil olen nii täiuslikult õnnelik, et seda ei oska isegi kirjeldada. Ja selline õnn võib mind tabada kasvõi keset tänavat kõndides - pauh! ja äkki on tunne nagu oleksin nägijaks saanud, kõik tundub nii värske ja huvitav.

Eve