masendus töötuks jäämisest 27.10.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olen noor mees, kes palub nõu, kuidas aidata oma sõbratari üle masendusest, mis on tal tekkinud seoses töökoha kaotusega. Talle tema töö väga meeldis ja töökoht ka, aga ta ei osanud enda eest piisavalt seista. Õigupoolest oli see töökoht kaunis problemaatiline, seal on pidevalt kellelgi midagi. Algul võttis ta asja isegi huumoriga, et saigi puhkust (tal oli tugev stress pidevatest lahkhelidest tööl, peavalud jne.). Muidu on mu sõbratar optimistliku ellusuhtumisega ja on kõik teinud, et uut kohta leida. Paar kuud läks aga nii mööda, et ei midagi. Siis läks ta depressiooni tõttu perearstile, kes suunas edasi psühhiaatrile. Psühhiaater oma patsienti ei olevat üldse kuulanudki, ei kirjutanud rohtu ega midagi. Nüüd ei saaks mu sõbratari ka vägisi ühegi teise psühhiaatri juurde, kuigi masendus on silmaga näha. Ta ei taha ka perearstile minna, sest ta suunati sealt edasi. Ta nutab, et ei usalda enam kedagi, süüdistab töötuksjäämises ennast, et oli loll ja saamatu. Varem käisime koos üritustel ja niisama ringi, nüüd ei taha ta enam toastki välja tulla, et häbi tapab. Ta on varem töötuks jäänud ja ütleb, et hullem kui surm. Ta ei söö enam, loeb paaniliselt raha, et toidule ei tohi raisata ja süüa osta ei raatsi. Joob ainult vett ja sööb seda, mida ise toon. Nutab aina, ütleb, et ei usu, et midagi paremuse poole muutub ja et hing olevat nii valus, et tahaks välja nutta, aga ei saa. Lamab lihtsalt voodis ja nutab. Üles tõuseb alles õhtul, siis pisut askeldab, aga väsib kiirelt. Ta ei taha kellegagi suhelda, arvab, et kõik irvitavad ta üle. Vahel karjub minu peale, et ma ei armasta teda enam, et ei anna talle nõu ega tunne kaasa. Siis jälle nutab, et kardab meie suhte pärast ja tunneb end süüdi, et ei saa enam olla nii lõbus ja naerune kui varem. Olen kutsunud, et sõidame kuhugi nädalavahetusel, et maksan tema eest ka. Ta ei taha. Et kui tööle saab, siis lähme. Tegelikult ei julge ta ennast tänaval näidata, sest talle on töötu oleku kohta halvasti öeldud. Ikka tuttavad küsivad, et kuidas läheb. Nüüd ta leidis uue töökoha, mille üle oli väga rõõmus, et elu jälle korras... seda rõõmu oli ainult üheks päevaks. Selgus, et taheti "mustalt". Viimases hädas jäi ta nõusse, aga ise ütleb, et on ikkagi ju töötu. Tõõhõiveamet aitab küll pisut rahaliselt, aga see on kõik. Tahaks oma tüdrukut nii väga sellest lootusetust seisust välja aidata. Mida teha või kuidas aidata? Mida talle rääkida, kuidas lohutada? Ta ütleb, et miski nagu ei jõua kohale, et kõik saab alles siis korda, kui leiab korraliku koha. Ta on oma ülemusega püüdnud rääkida, aga siis ähvardatakse kohe vallandada. See on muidugi tänapäeva elu, aga kas siis korralik tööinimene peab niiviisi piinlema?