Soovimatu rasedus 24.10.01 / Psühholoogia

Arst vastas:

Tere!



Tänan Teid pika ja põhjaliku kirja eest. Ühtlasi vabandan, et ei vastanud Teile varem. Ma olen Teie olukorra peale mõelnud palju ja pikalt. Ja ikka ei ole leidnud vastust, mis tõenäoliselt rahuldaks Teid (ega mindki, kuigi see on vähem tähtis).



Selle olukorraga seoses võiks ju pikalt arutleda selle üle, et iga inimene on vaba tegema mida soovib ja naise keha on tema enda keha ja ta otsustab, mida sellega ette võtta ja milleks seda kasutada, kas sünnitada või mitte. Aga siiski, kustmaalt lõpeb meie vabadus asju teha oma soovi järgi? Kui see kedagi teist ei kahjusta (ühesõnaga, meie vabadus lõpeb seal kus algab teise nina?)? Kui nii vaadata, siis Teie valik abordi kasuks kahjustaks paljusid inimesi -- veel sündimata last, Teie meest, teie kahe omavahelisi suhteid, tõenäoliselt ka Teid ennast -- nii kehalises mõttes kui ka psüühilises mõttes. Abort ei ole lihtsalt operatsioon või protseduur. See on psüühikaga sügavalt seotud toiming, mis jätab pikaajalise jälje inimese tunnetesse. Sündimata jääv laps on tohutu suur kaotus -- see ei puuduta üksi Teid, Teie perekonda ega lähedasi. See puudutab tulevikku -- olemata jäävad võimalused nii Teie jaoks kui kõikide teiste inimeste jaoks, kes temaga võiksid kokku puutuda, tegemata jäävaid asju (nii häid kuid kindlasti ka halbu), tundmata jäänud tundeid, mõtlemata mõtteid, mis kindlasti kuidagi muudavad tulevikku. Sest tulevikku ei muuda suured asjad, vaid igapäevased väikesed asjad, mis liituvad ja kujundavad midagi niisugust, et tulevikus on kuidagi teisiti. Otsusega teha abort võtate endale vastutuse selle eest, mis juhtumata jääb. Kas Te olete selliseks suureks vastutuseks valmis?



Praegu on Teie elu selline nagu Te kirjeldate -- huvitav, Te tahate teha paljusid asju ja kogeda midagi, mis veel kogemata. See on hea elu, nagu Te kirjutate.



Kui Te valite lapse sünnitamise, siis on see elu lihtsalt teistsugune. Ei halvem ega parem kui praegune. Lihtsalt teistsugune. Selles elus on tundeid ja kogemusi, mida Te ei tunneks ega läbi elaks siis kui Te otsustaksite last mitte saada. Keegi ei sünni ilma emainstinktiga. See on kellegi väljamõeldis. Ematunne tuleb teile siis, kui Te tunnete last enda vastas ja see tunne ei ole kindlasti võrreldav millegi muuga, mida siin ilmas võiks läbi elada. Kust ma tean, et ma ju mees? Muidugi. ma ei ole seda ise läbi elanud, tean seda sellest, kuidas paljud naised, kes on elanud läbi samasuguseid kõhklusi nagu Teie, on sellest jutustanud, kui nad siiski on otsustanud sünnitada. Loomulikult on see raske otsustus teha ja vastutus võtta. Kumb otsustustest on raskem ja kumb vastutustest on suurem -- kas otsustus mitte sünnitada ja vastutus juhtumata jäävate asjade ja olemata inimese eest või siis otsustus sünnitada ja vastutus oleva inimse eest? Valides praeguse elu jätkumise valite ühtmoodi elu, valides lapse, valite teistsuguse elu. Te kardate, kas Te olete valmis selliseks teistsuguseks eluks. Kindlasti ei. Keegi ei ole alguses. Kõik õpivad. Võibolla on see huvitavam ja nagu inglise keeles öeldakse tõeline "challenge", võtta käsile teistsuguse elu õppimine ja saada toime emaks olemise ja lapse kasvatamisega ja sellega ka tõelise perekonnaelu kujundamisega.



Ma tõesti ei tea, kas see on vastus, mis Teile mingeid mõtteid annaks oma otsuse tegemiseks. Ma ei ole kindel. Kas Te saaksite kellegagi oma kõhkluste üle arutada? Oma mehega? Mõne oma lähedase sõbrannaga? Äkki mõne psühholoogiga? Arvestades, et Teil on veidi kõikuv meeleolu, mis niigi tahaks käsitlemist? Aga, palun, kaaluge enne põhjalikult, kui Te ühe või teise otsuse teete.



Lugupidamisega,

Harri Küünarpuu

Kas see arutelu oli kasulik?