Imelik mure 20.11.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere.



Ma ei ole oma sellest kombest, millest ma kohe räägin, endale kunagi teadvustanud kui probleemist, kuid nüüd...

Olen 25 aastane. Mul on tore 5 aastane poeg.

Poisi isaga me ei ela koos, ei suhtlegi peaaegu enam, sest tal on teised huvid. Hm, ka minul tegelikult.

Elan koos toreda mehega, (6 kuud), kes tahaks mu poissi armastada ja teda kasvatada.

Mure aga on mul selles, et olen eluaeg selline olnud, et kui ma nö olen mehe "kätte saanud", tahan ikka uut ja siis jälle uut ja...

Suhte alguses tundub kõik ilus ja huvitav ja ma tunnen end õnnelikuna. Kuid läheb paar kuud mööda, kaob mu vasikavaimustus ära. Põhjust aga nagu polekski, sest teinepool pole kunagi mingeid vigu teinud. Kõigepealt kaob mul ära huvi seksi vastu, ning leian omale uue objekti, kellest unistan, keda tahan jne.

Mõtlesin hiljaaegu seda, et olen oma elust n 7-8 aastat meestega lähemalt suhelnud, kuid minu elus ei ole olnud meest, keda ma ei oleks petnud. Mitte ühtegi! Mul on olnud palju, liiga palju seksuaalpartnereid. Isegi praegu, kui ma peaks olema õnnelik, sest mul on mõistev ja armastav sõber, kes tahab mu lapsele isa olla, on mul tema kõrvalt veel 2 meest, kellest ma ei taha ilma jääda. Teate kui raske see on, sellist valedest ja petmistest kubisevat elu elada, vaadata silma inimesele, kes sind usaldab.. Ma tunnen end sageli täieliku mõrvari ja prostituudina. Elukaaslane ei tea nendest kahest midagi, kuid need kaks teavad mu elukaaslasest. Kõige hullem on, et ma lihtsalt ei tea, keda ma ise tahan. Ja kui kellegi välja valingi, kardan, et läheb mõni aeg mööda ja kõik algab uuesti. Uued petmised, valed. Kindlasti saab palju alguse ka sellest, et olen päris kena välimusega ning mehed on kogu aeg mu ümber tiirutanud, ja millisele naisele see ei meeldiks.

Aga mu laps...... Tema veel ei tea, et ma sellist elu elan, kuid kauaks veel- lapsed on ju päris terased.

Ma niiväga tahan omale korralikku , tugevat perekonda, minu jaoks on teisepoole truudus väga oluline, kuid loomulikult kõigepealt pean ma ise seda olema.

Kuid kuidas seda olla, ma ei tea. Olen kaalunud kõike seda, mida psühholoogid ütlevad, et mis on plussid ja miinused jne, aga kui on jälle mingi uus mees silmapiiril, on kõik meelest läinud.

Palun öelge midagi, kust ma peaks alustama, et selline asi kord lõppeks.



Kätlin